♥

2011-11-06T22:38:00.000+01:00

Et te üksikud ekslejad, kes siia sattusite, ei arvaks, et ma endiseks Saksas olen, või et mu lennuk alla kukkus, siis teavitan igaksjuhuks, et olen juba ammu tagasi Eestis. Mais kodus käies, läks lihtsalt kõik nii kiireks ning ka tagasi Eestisse tulles ei olnud aega oma superägedast 10st päevas kirjutada.
Pildid on mul kahjuks kõik teises arvutis, kuid kirjutan siis niisama, mis toimus. Suur kummardus Ryan Airile, kes mind ilma eriliste sekeldusteta kohale viis ning te ei kujuta ettegi, mis tunne oli lennujaamas Ingat ja hostema näha! See oli lihtsalt nii-nii...VÕIMAS! Neil läksid loomulikult waterworksid kohe tööle, kuid mina olin ikka oma keep-it-cool tujus. Kojusõit möödus ka vingelt. AUTOBAHN ICH LIEBE DICH BIS ZUM WELTUNTERGANG! Inga sõitis loomulikult ja 140 oli spidokal ees nagu naksti!
Tuba oli mul loomulikult samasugune, kuid seda tuli jagada ühe sommiga, kes oli ka pulmadeks sinna sõitnud. Pulmad möödusid muidugi ägedalt. Kõigil oli tore ning hommikul rääkis hostisa,et mul oli ka üsna tore olnud. Ise ei oska kommenteerida kahjuks. Kaks järgmist päeva magasime Ingaga lihtsalt. Vedelesime voodis ja vaatasime idiootseid saksa filme. Kahjuks saab kõik hea otsa ning nii tuligi mul sammud Berliini poole seada.
Berliin oli veel ägedam, kui ma mäletanud olin. Paar ööd ööbisin sõpa juures, siis couchsurfisin mingite ägedate püstirikaste kuttide juures ja siis tuligi juba Signe ja läksime tema sõbranna juurde. Miskit erilist me vist seal ei teinudki, ma olin juba niigi terve nädala igalpool ringi jooksud, niiet isegi shoppamine ei tõmmanud enam eriti.
EVZ miiting oli muidugi vahva ning teisi eestlasi oli ka tore näha. Ma tean, et ma kirjutan mõttetut ja arulagedat juttu hetkel, aga ma millegipärast ei viitsi neid kõike ülinaljakaid ning toredaid juhtumisi siia kirja panna.

But wait for it.....

üsna pea saate veel minu seiklustest lugeda, sest Ailel on taas plaan maailma vallutama minna ning seda lausa veits pikemaks ajaks! I`ll keep you posted.

Tschauki

Tagasi koju!

2011-05-12T08:48:00.000+02:00

Ma küll ütlesin, et see blogi jääb nüüd minevikku ja rohkem ma siia ei kirjuta, kuid ometigi istun samal pingil, kui 31. juulil 2009, ootan sama ärevalt lennukit ja vaatan, kuidas vanad tädikesed lennukitesse astuda ei oska :) Ma lähen Saksamaale!
Kuigi ma teadsin juba vahetusaastalt tulles, et mai keskel lähen sinna tagasi, on ikka natuke naljakas ja ärev tunne nagu esimest korda sinna minnes. Ma ei jõua enam oodata, millal me Ingaga jälle klubis paljajalu tantsime või hommikul kell 6 mõtleme, et oleks vist aeg koju minna. Ma tahan minna juba Pepega jalutama, vendade ja isaga tsiklitega kruusateedele kihutama ja jalgrattaga sõita tahan ka! Mu jalgratas seisab juba juuli kuust kuuri all ja vahetusema pole lubanud kellelgi sellega sõita, see olevat ainult minu oma :)
Tegelikult olen ma vahetusperes ainult kuni esmaspäevani ehk siis 4 päeva. Sinna sisse mahuvad pulmad, katsikud ja sugulaste külastused. Esmaspäeval astun rongile ja sõidan Berliini, kus alles õige puhkus peale hakkab! Kuni laupäevani hängin ma niisama ja laupäev-pühapäev on YFUga EVZ miiting. See on see organisatsioon, kust ma stipendiumi sain.
Berliinis on ka Signe, Dardan ja hünnik ägedaid inimesi, keda ma ammu näinud ei ole.

Kusjuures vaatasin just, kuidas AirBalticu lennuk õhku tõusis ja juba tunni pärast olen mina õhus! See ülim fiiling, mis lennuki õhkutõusmisel tekib on lihtsalt sõnukirjeldamatu ja maei jõua enam oodata!

Varsti tulevad update`id ja loodetavasti ohtralt pildimaterjali. Seniks olge mõnusad :)

2010-11-02T21:50:00.000+01:00

Sattusin üle pika aja jälle oma palavalt armastatud blogi juurde ja kuidagi mingisugusel müstilisel kombel tuli mulle ette minu blogi otsimise statistika alates eelmise aasta juunist. Sain üsna palju naerda niiet mõtlesin, et jagan ka teiega. Kõige populaarsem otsingusõna oli loomulikult "Aile Arro Saksamaa", kuid vahele viskas ikka ka pärleid nagu "roogitud räim", "eesel + Mc`Donalds drive in", "Aile kapa-kohilas", "Aile-schnitzel", "Ailest sai Helga" ja mis kõige rohkem hämmastas oli "deśifreerunud sini-must-valge mahajätja". Neid oli seal veel paljupalju ja ausalt ei tea kust inimestel sellised mõtted tulevad. Jutu point oli teadvustada tulevastele VÕPidele, et blogi pidamine tasub end saja kordselt ära! Ja mõne aja pärast on oi-oi kui lahe lugeda :)

2010-07-12T17:24:00.002+02:00

No tere Eesti! Iga päevaga süveneb igatsus Saksamaa järele. Kui on talv, siis sakslased tunnevad rõõmu lume üle, mida neil õnnetub kord 30 aasta jooksul näha. Kui on suvi, naudivad nad päikest ning soojust. Mida teevad eestlased? Ainult vinguvad ja virisevad. Kunagi pole miski piisavalt hea. Ja eestlased on üks ebaviisakas rahvas ma ütleks. Vahest tuleb inimestelt "tere" ja "aitäh" lausa tangidega välja kiskuda. Mu tuba on ka aastaga kokku kuivanud, terve maja on tegelt väiksemaks jäänud. Ja koer on suuremaks kasvanud. Ja hambaarst tiris täna väe võimuga täiesti terve plommi välja,et aint uue saaks panna. Suust tulevad välja sõnad nagu "hästimini" ning "kontsentreeruma" ja mõte lihtalt ei jookse nii hästi eesti keeles. Aga kui kõik ebameeldiv välja jätta, on eestis suht meeldiv. Kuigi eurodelt kroonidele ümber lülitamine on väga keeruline mu jaoks ja elu oleks palju lihtsam, kui meil eurod juba oleks. Õnneks on kõikidel asjadel nüüd ka eurohinnad, niiet kõige hullem polegi.
YESi võin ma ühe sõnaga kokku võtta - MEGASUPERHÜPERÜBERGEIL! Ei ole lahedamaid inimesi, kui eesti võp`id ning nendega võiks ma ausalt teise maailma otsa minna! Ja mõnega me teeme seda ka!
Kui mõni tulevane võp otsib blogisid, mida jälgida, siis mina annan kohe kuldse karika siit paremast ribast HANNA-KRISTIN ARRO(!!!)`le, kes LAVis oli. Paremini kirjutatud blogi on raske leida. Ja kui keegi kahtleb, kas Saksamaa või mitte, siis ma ütlen, et te ei tea millest ilma jääte, kui kuskile USAsse või jumal-teab-kuhu põrutate. Mina jätan aga siinkohal tsau ning arvatavasti võite mind kunagi YFU kontorist vedelemast leida :)

2010-06-30T13:10:00.002+02:00

Mõtlesin, et kirjutan oma kõigi aegade viimase blogiposituse Saksamaa Liitvabariigi pinnalt, kuid avastasin, et ma ei oska midagi kirjutada. Niiet hoidke kõvad sõberid ning Eestis näeme!

2010-06-27T19:44:00.001+02:00

4:1!!!

Sellist mängu polegi mõtet rohkem kommenteerida, teod räägivad enda eest. Mõtlesin alguses et lähen jälle linnahalli, pistsin pea ukse vahelt sisse ning tulin samat teed tagasi. Õues on 32 kraadi ning saalis mitme tuhande inimesega on 45. Kodus oli ka hea. Üldse on kõik nii hea siin. Eile oli mu paljukardetud good-bye-party ning see oli MEGAAAA! Nägin kõiki oma nunnusid ning koju jõudsime pool 7. Millegipärast tahtsid kõik mulle kinke teha ning seetõttu olengi nüüd ühe autogrammeritud võrkpalli, võrkpallit-särgi, kahe saksa värvides kaelapaela, saksa sokkide, saksa vihmavarju, saksa rannapalli, saksa salli, saksa püksirihma, siidimaali, õnnekivi, Krelingeni pildi, cd saksa mussiga ning Lüneburger Heide raamatu võrra rikkam. Ilus on see eluke siin ikka. Kell 9 pidin juba üles tõusma, et Vogelparki minna, niiet ma ei läinudki magama. Ja siiamaani pole und, imelik. Linnupark oli ka megalahe! Nägime ka õhushowd, kus lindudega igast pulli tehti. Ma ei teadnudki varem, et ka linde on võimalik treenida:O kotkas lendas hostemale pähe, nii nunnu oli. Ja Liisu, sa oleks mu üle Studios eile uhke olnud! Kunagi räägin sulle kui sa ennast näole annad.

Ciaoui sõberid!

2010-06-26T15:23:00.000+02:00

Teate ma pole mingi hingeline inimene ja ei viitsi teile mingit kojumineku mula ajada, niiet räägin parem millestki asjalikumast. Nagu näiteks Seksi ja Linna maraton, mis me eile Ingopingoga tegime. Ma ei ole juba alates 31. juulist MITTE AINSATKI filmi ega teleseriaali ega raadiojaama ega reklaami inglise keeles kuulnud. Kõik, absoluutselt KÕIK on saksa pealetõlkega. Ja kui Inga eile kogemata saksa asemel inglise keele pani, ehmatasin ma täiesti ära. Uskumatu, et Sarah Jessica Parkeril polegi tegelt mehe häält, inimese suu liigub tegelt ka nii nagu tekst sealt välja tuleb ning kõik on nii ORIGINAAL. Alguses ajas mind see saksa tõlge täiega närvi, asi võis ka selles olla, et ma sellest aru ei saanud, aga ja.. Jumal tänatud, et Inga ruttu saksa keele uuesti üles leidis.
Paljud on mulle öelnud, et ma Jaanipäevast räägiksin. Aga mida pole olnud, sellest ei saa ju rääkida! Ei ole mingit lõket, Kiilaste&Karvaste õllelaule, telkide üles panemist ega hommikuni napsutamist. Selle asemel olin spontaanne ning läksin ühele istumisele, kust ma MITTE AINSATKI inimest ei teadnud, kuid see probleem sai minutitega lahendatud. Kas te teadsite, et siin elab üks poiss nimega Jhemuś (Śemusś), kelle isa on britt, ema türklane, üks vanaisadest Saudi-Araabiast ning üks vanaemadest Saksamaalt. Üks vendadest elab Pariisis, teine Gran Canarial, õde Bulgaarias ning onu Marokol. Ta räägib vabalt 7-t keelt ning vahepeal ei saa ta ise ka aru, mis keeles ta mõtleb. Oh oleks mul ka nii värviline eluke..
Räägime natuke jalka juttu ka. Kolmapäevane mäng oli PASK! Me küll võitsime tänu Özilile, aga nii kehva mängu pole ammu sakslastelt näinud. Lisaks suutisid Schweinsteiger (Sigatõusja hihihihi), Cacau (mu lemmikmängija teadagi mis põhjustel hihihi) ja Boateng end niimoodi vigastada, et arvatavasti jäävad kõik kolm mängust kõrvale. Mis toimub?!? Miks te kõik sellised pussyd olete ja ilma vigastusteta elada ei suuda?? Õnneks pääses Klose oma punase kaardi karistusest ning mängib homme üsna tõenäoliselt kaasa. Ainuke asi, mis positiivseks teeb on see, et Saksa on viimased 3 WMi alati Inglismaale pähe teinud ning loodame, et see trend jätkub ka see aasta. Igatahes pöidlad pihku homseks!

Pildil tantsib mu lempar Didoga kankaani. Arvake kolm korda kumb Cacau on ;) Muuseas mu shampoonil on kirjas Cacao Explosion ja ma loen koguaeg valesti ja itsitan igakord kui juukseid pesen itsitsits

2010-06-24T12:12:00.004+02:00

DEUTSCHLAND IST

IM ACHTERFINALE

JEHHHUUUUUUUU!

2010-06-23T16:51:00.000+02:00

Täna oli viimane koolipäev. Ma pole kunagi varem nii kurb olnud,et kool läbi saab :( Nii veider oli, et just need löristasid täie rauaga nutta, kellega ma nii "dicke freunde" polnud. Ju siis olen nii lahe, et kõik jäävad mind igatsema. Täna sain ka teada, et ükski vahetusaasta pole ilma korraliku peota lõpetatud, niiet laupäeval võite mulle kõik külla tulla! Pidime tegema VÄIKSE grillipeo pere ja sõberitega. Mu VÄIKE pere koosneb 30st inimesest ja väike sõberiteseltskond 25st. Ega ei ole kerge nii popp olla.. Õhtu kavatseme lõpetada ilusti-kenasti Studios hommikul kell 6. Pühapäeval lähme perega maailma suurimasse ja linnuriigirohkeimasse linnuparki. Sakslased raudselt teavad seda lugu "oo Vogelpark, ooo Vogelpark Walsrode tõntõntõntõõõõ". Esmaspäeval on Raini lahkumispidu, teisipäeval on plaanis tripp Hannoveri, kolmapäeval on Kevini lahkumispidu, neljapäeval veedan kvaliteetaega perega ja reede hommikul sõidame juba Hamburgi ja sealt edasi Berliini :( niuniuniuu. Aga YES tuleb ülikõvvvv!

SAKSA SURU GHANA VASTU MURU! Täna peate kõik kaasa elama, sest see on otsustav mäng Saksale. Mina võtan oma hiiglasliku saksa lipu kaasa, panen saksa südamega pluusi selga, maalin lipud näole ning tatsan linnahalli. Varsti näeme sõberid!

Pulmad

2010-06-20T15:21:00.005+02:00

Mul oleks nii palju rääkida, aga ma ei oska seda lihtsalt sõnadesse panna. Ana nägi maailmailusaim välja, Tim pidas kõne, mis isegi soomlased nutma pani ning pidu kestis hommikul 7ni. HAKAKE ABIELLUMA INIMESED!

Mõni vahva pilt Berliinist

2010-06-15T21:35:00.001+02:00

2010-06-15T14:49:00.000+02:00

MA LUVVVVIN OMA INIMESI! Ich hab NIE IM LEBEN so einen geilen Geburtstag gehabt und wahrscheinlich werde ich es auch nie mehr haben! ICH HAB EUCH LIEB!

Ärkasin siis hommikul ülesse mõttega midagi teisiti teha kui varemalt ning see aasta oma sünnat teistmoodi pidada ning läksin hambaarsti juurde hammast välja tõmbama. Kah võimalus 18. sünnat tähistada ju. Arst veel lubas et ei tee haiget kuna sünts on. Ülejäänd elu hakkangi nüüd aint sünnal hambaarsti juures käima!
Hommikusöögilauale oli juba hommikul enne kukke ja koitu teeküünaldega SUUUUUUUUUR 18 kirjutatud ja hunnik kinke seisid kõrval. Väike musi-kalliralli ja läksime kooli kus MITTE KEEGI ei teadnud, et mul sünna on. Mõtlesin, et tra nüüd on küll mark, ma küpsetasin hoolega muffineid ja brownieseid ja keegi ei teagi. Aga muffineid sõid küll hea meelega. Õhtupoole kui koju jõudsin olid grilliasjad juba valmis seatud ja ma arvasin et meil tuleb väike grilliõhtu õdede ja vendadega. Sain veel miljon kinki ja sõime ja jõime kuni kell peaaegu öö juba sai. Ja siis öeldi mulle et nüüd tuleb ÜBERRASCHUNG! Sidusid mu silmad kinni ja vedasid kuskile keset põldu, kus ootas LIMUSIIIIIN! Jap, päris ehtne limusiin! Ma olen alati mõelnud, et megaäge oleks 18. sünnat limus pidada ja nüüd saingi. Ma mõtlesin, et nüüd lähme vb Inga ja teiste sellidega sõitma ja siis tehti uks lahti ja SEES OLID KÕIK MINU MAAILMALAHEDAIMAD SÕBERID! Võrgust ja koolist ja kõik võpid olid ka kutsutud ja isegi sommid Schwarmstedt´ist mis on siit suht kaugel ikka. Täiega sain üle ikka koolis,piinlik kohe. Siis tegin Lenat ja karjusin täiest kõrist ICH DREH` DURCH! Arvatavasti poetasin paar helduspisarat ka, aga kes seda enam mäletab. Kimasime veits ringi ja limpsisime shampat ja viskasime juuksed katuseluugist välja ja kiljusime ja karjusime kui lehmakarjast mööda sõitsime ja nii lahe oli! Ma mõtlesin, et me äkki teeme paar ringi ja siis sõidame koju tagasi, aga me sõitsime peaaegu Hannoveri välja. JA SEE POLE VEEL KÕIK! Mu maailmaparimad hostid olid seal hiiglasliku saunamaja rentind ja KÕIKÕIKKÕIK lahedad tegelased kutsund! Seal oli terve kool vist. Siis kui vaikselt hakkasin juba shokist üle saama, siis lasti laest alla valge ekraan ja pandi proźe tööle ja Inks oli koos kõikide teistega FILMI TEINUD. Sellest filmist ma parem ei räägi, sest muidu hakkan jälle ulguma ja seda ei tohi lubada, sest me kohe Ana pulmadeks ettevalmistusi tegema ja ma ei suudaks enam lõpetada. Igatahes oli see maailma armsaim asi, mis üldse olemas on ja jumal tänatud et peaaegu kõik ulgusid, muidu oleks üsna piinlik olnud. Kingitusi sain ka palju, kuid kõigekõigekõige nunnum asi on suur saksa lipp kuhu KÕIK midagi maailmanunnuimat peale kirjutasid. Ma pean oma tuppa ühe seina juurde ehitama, et see ära mahuks, aga jaa. Pidutsesime kella hommikuni ning sõitsime otse limuga kooli. Ma arvan, et see päev oli parim kingitus mis mu hostid ja Inga üldse teha oleks saanud. Üks mu fotograafist sõberik tegi pilte ka terve päev ning loodetavasti saan neid teiega ka varsti jagada.

Dieser Tag bleibt für immer in der Erinnerung! :)

2010-06-12T22:32:00.001+02:00

BERLIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIN!

Algas kõik sellega, et ma jäin oma rongist, mis mind Hannoveri pidi viima maha. Väike tsikipriki, uued piletid ja olingi juba saja rongiga Berliini jõudnud. Loomulikult tuli minu rong teistest 2 tundi varem ning nii ma saingi järjekordselt rongijaamas hängida. Samas seal on täpselt selline tunne nagu oleks kuskil Viru keskuses või kuskil, sest riietepoode ja muid nännimüügikohti on ikka meeletult palju. Süüa saab ka igal nurgal ning elus esimest kroda proovisin Dunkin Donutse nom nom. Kunagi kui kõik kogunenud olid läksime hotelli. Mis te arvate millises Berliini osas me ööbisime? Kesklinnas? Peaaegu, täpsemalt öeldes KREUZBERGIS! See on see getohuud millest ma varem ka kirjutanud olen. Aga see on ikkagi elulahe ja mulle meeldib vaadata kuidas türklased makid õlal poolpalja persega ringi siblivad ning odavad hinnad on ka väga meele järele seal. Sellel päeval sai veel 4 kordse söömapoolise ning palju grupitööd ja ajalugu ja orjaelust rääkimist ja muud pulli. Bed check pidi täpselt 00:00 olema, kuid sel hetkel seadsime tiimeritega sammud alles Kreuzbergi avastamise poole. Öine geto, mmmmmmm!
Järgmine hommik algas meeletu unepuuduse pohmelliga kell 6 ning sellele järgnes loomulikult 100 käiguline hommikusöök peale mida läksime orjatöölaagrisse kus meile tehti maailma huvitavaim ringkäik. Elusees ei ole kuskil ekskursioonil nii huvitav olnud. Siis läksime sinna fondi, mille pärast me üldse Berliinis olime. Meid jagati gruppideks ning iga grupp sai valida inimese kellega nad tema alast rääkida tahtsid.Mina olin pressi ning avaliku töö grupis. Sain nii palju lahedaid ja põnevaid saladusi ajakirjanduse kohta teada, mida kohe teps mitte ei saa teile siin seletada. Mingi hetk lasti laest alla suur ekraan, kust jalka tuli. Hoidsin mis ma hoidsin oma Bafanakatele pöialt, ikka ei aidanud. Loomulikult saime veel tuhat korda süüa ning siis kui kõht täis sai, läksime itaalia restosse,sest no natuke mahub ikka ju veel. Seal tuli ka jalka, kus ma Uruguaykatele kaasa elasin ja sellest pold ka kasu. Peale meeletut õgimisorgiat läksime Kreuzbergi avastama ja haigeid kohustuslikke fotoshuute tegema ja meil sai lihtsalt nii palju nalja, et seda ei ole võimalik kirjeldada. Hotelli jõudsime ups-ups veits hilja, sest üks jalgade ning hammasteta lõngus juhatas meid valele poole. Magama jõudsime jälle nii vara et mõtlesime, et ei läheks üldse magama, kuid uni on ilu alus eksole!
Viimasel hommikul ehk täna mõtlesin et suren ära,sest kurk valutas meeletult eilsest laulmisest (loe: karjumisest) ning teki viskasin ka minema ja öösel otsustas ilm ikkagi jahedaks minna ja sada häda oli ka veel. Peale hommikusööki trippisime oma saja pambuga juudimuuseumi, mille maskotiks on superman, kes on peaga asfalti lennanud ning veri pritsib igale poole ja seinal on kirjas "Auch Helden haben schlechte Tage" (ka kaitsjatel on halbu päevi). Palju ajalugu jälle ning õppisin oma nime heebrea keeles kirjutama ja kõndisin põrandal mis oli väga viltu ja toetusin seintele mis hakkasid ümber kukkuma aga lahe oli!
Hiljem trippisime rongijaama kus toimus täpselt 3 tundi tsau-kalli-kolme nädala pärast näeme-hüvastijätt. Vahepeal käisime veel mäkis ja tellisime mõnusad miljon Big Mac einet sest no nälg oli ja mäki töötajaid oli ka ju tore närvi ajada.
Muuseas üle pika aja rääkisin näost-näkku eesti keelt, aga pean tunnistama, et enamus ajast rääkisime Alicega ikkagi saksa keeles. Eesti keel on igavvv. Seal olid veel kaks tegelast, kes augustis Eestisse tulevad ja ma olen niiihäppi juba sest see lahedam tegelane elab kuskil Tallinna lähedal oma jutu järgi. Me tähistame nendega maailma lahedaimat jaanipäeva ja viime laulupidudele ja igalepoole ja oioi meil hakkab nii palju nalja saama.
Ja kolm päeva vene keele keskel tõestas mulle, et päris hukas ma ka pole. Natuke on ikka koolis õpitust kasu ka! Pilte saate kunagi hiljem kui viitsimist neid valida on, sest niiväa ju jäänud siin ja ma ei viitsi seda kvaliteetset aega piltide valimisele raisata!

Bis bald!

Unustasin mainida et kogu see trall lõppes tegelt üsna negatiivse noodiga. Nimelt kohtasin Hannoveris Walsrode rongi oodates Laurenit kes ka just Berliinist tuli. Ta oli ka stipi pärast seal, aga me polnud koos sest tema sai mingisuguse USA stipi vms. Ma nägin juba kaugelt et ta einäe eriti lõbus välja ja mõtlesin et sulan vaikselt massi ning hiilin niimoodi mööda et ta mind ei märka. Aga ma näen nagu neeger nende valgete albiinode keskel siin välja ja hakkasin kohe silma. Õnneks ta läks veel mäkki ja ma tormasin veel ringi, et SEDA ÕIGET asja leida aga rsk ei leidnud :( jõudsin täpselt siis perroonile kui rong tuli. Istusin rõõmsalt maha ja mõtlesin et no ju see Lauren on siis kuskil teises vagunis. Ja veitsa aja pärast helistas ta mulle ning ulgus, et on vale rongi peal. No tere hommikust! Mingi tsikipriki läbi jõudis ta ikkagi minu rongile ja leidis kohe mu üles ka :( Ja siis ta imes oma sita tuju ja aile-ma-olen-niiiiii-väsinud-jutuga mult kogu energia ning hea tuju välja, pirises muudkui kui mõttetu on Berliini liiklus ning elu on üldse üks suur sitahunnik. Ja kui ma julgesin öelda, et minuarvates on kõik need U-Bahnid ja S-Bahnid ja värgid ikka väga hästi organiseeritud ning ühe väikse plaaniga võid kogu oma elu muuta, siis ta käratas üle vaguni et MIKS OMETI SA PEAD ALATI MIDAGI VASTU ÜTLEMA? MIKS SULLE PEAB ALATI VIIMANE SÕNA JÄÄMA? IGAKORD KUI MA MIDAGI ÜTLEN TULED SINA JÄLLE OMA AGADE JA PASAGA. Ma vahtisin teda suu lahti ning mõtlesin et suren piinlikuse kätte sest kõik vahtisid teda nagu segast kuid jumal tänatud tuli mu peatus ja ma jooksin välja. Mõni inimene võiks lihtsalt kuskile ära peita end oma sita tuju päevadel. Ok tegelt on elu hoolimata mõnest maunikust lill :)

2010-06-08T14:16:00.003+02:00

Nädalavahetusel oli meil siin Schützenfest. See oli vist peaaegu igas külas Saksamaal. Esimene eelis mis karuperses elamisel on! Reedel toimus siis lasketiirus laskmine ning võitja krooniti kuningaks. Välja selgitati veel kuninganna ja lapskuninganna ja must kuningas ja ma ei tea mis tegelased veel. Laupäeval pühitseti kõik uued kuningad ning kuningannad sisse ja õhtul oli disko. Pühapäeval läksime terve külaga koos sööma ning siis järgnes rongkäik orkestriga kuningate juurde.

Reedel oli meil veel ABI Party Studios, kus peaaegu terve kool kohal oli. Nalja sai ja tantsu sai ka varahommikuni!

Laupäeval peale kunigate väljakuulutamist läksime Ana tüdrukuteõhtut pidama. Kõigepealt jõime shampat terassil, siis läksime kanuutama, seejärel sööma ning õhtul lõpetasime jälle klubis. Kanuuga oli nii naljakas sõita, me olime Ingaga rohkem vees kui paadis. Aga lahe oli! Sellest päevast mul pilte pole, sest mõtlesin et suudan oma digika nagunii ära uputada ja ei hakanud seda üldse kaasa võtma.

2010-06-04T21:06:00.000+02:00

Põlvekaitse leidis tee tagasi minu juurde, rannavõrkpall rokib, endiselt luvvin oma võrgutreenerit ning 3 päevaga olen rattaga 180 km sõitnud (H)

2010-06-04T16:15:00.000+02:00

Ma mõtlesin, et kirjutaks teile midagi ilusat, aga selle asemel, et rääkida sellest, kuidas meil siin 29 kraadi on ja milline vähk ma välja näen, räägin parem oma elu esimesest rannevolle turniirist. See toimus paar nädalat tagasi kohas mille nime ma ei mäleta. Tegelt palju polegi rääkida, 33st paarist jäime 4ndaks. Iseenesest superhea ju, aga meganõme tunne oli vaadata, kuidas kolm esikohta maailma ilusaimad karikad said. Aga noh, nad olid ka ilmselgelt teistest peajagu üle. Ja seda otseses mõttes, esikoha kutt oli 2.03cm ja tüdruk 1.89cm pikk. Mina oma 1.75ga võin seal ainult mökk töllakil kõrvalt vaadata. See oli segapaaride turniir ja ma mängisin Felixiga koos ja muudkui imestasin kui hästi meil koos sujus. Ta oli haige ja ei käinud vahepeal peaaegu kuu aega trennis ja ikkagi mängis nii nagu harjutaks iga päev kolm korda päevas. Mõnel on vist lihtsalt veres see. Loomulikult suutsin ühe oma sigakallitest põlvekaitsmetest seal öösel pimedas ära kaotada ja eile trennis suutsin koguaeg niimoodi hüpata, et põlved nüüd üleni sinised.
Ilmad on lõpuks ometi mu lemparid ja päike kütab nii nagu ei kunagi varem. Täna mõtlesin aga terve päev, et tahaks lihtsalt lordiga jõkke hüpata või siis merre joosta. Kurb, et ainuke meri on peaaegu Taani ääres ja seal on sigakülm koguaeg.
Täna tuleb maailma lahedaim Gymnasium Walsrode ABI Party Studios, homme on Ana tüdrukuteõhtu ja sõbranna ENDLICH 18 PARTY ja mingi kell tahaks veel Schützenfestile ka jõuda ja pühapäeval ainult magaks ja magaks ja magaks päikse käes.

Tervitaks veel oma ägedaid VIPe kes no on lihtsalt nii ägedad :):)

weil ich dich vermisse!♥♥♥

2010-05-28T20:52:00.001+02:00

Saksamaal on kõik maailma parim, kõrgeim ja kiirem!

2010-05-25T19:29:00.002+02:00

Ma kihutasin läbi surmasõlmede, ma kiirendasin 2,4 sekundiga 102km/h-ni, ma sõitsin peaees 61 kraadise nurga all oleval rajal alla kiirusega 120km/h, ma tegin surmasõlmi rippudes pea alaspidi, ma sõitsin bobibahnil ühe külje peal, ma parvetasin läbi koskede, ma sõitsin 23m kõrguselt ilma igasuguste turvavööde ning kinnitusteta otse peaees vette, ma jäin ühel hetkel lihtsalt 12ks sekundiks pea ees õhku seisma, ma istusin 94 sekundit kõikvõimalikes asendites ja lihtsalt keerutasin ja keerutasin ja keerutasin ja keerutasin, ma sõitsin 103m kõrgusele ja tegin vabalangemist 100km/h, olles 2 sekundit kaaluta olekus, ma käisin Guinessi rekordi pälvinud maailma suurimal puuatraktsioonil, ma käisin maailma kõrgeimas vabalangemistornis, ma ma käisin kogu maailmas ainukesel atraktsioonil, mis 2,4 sekundiga 102km-ni tunnis kiirendas, ma käisin Heide Parkis! Igal aktraktisoonil oli kaamera ka, mis meie maailma lahedaimate emotsioonidega nägusid jäädvustas, aga 7 euri iga pildi eest maksta muudab kõik emotsioonid kohe olematuks.

PS! pildile klikates muutub see suuremaks :O

2010-05-23T21:32:00.003+02:00

Meie tripp Nordküste äärde jäi ära, sest autobahnidel oli 60 km (!!!) ummikuid ja selleks, et korraks varbad merevette pista ei viitsi ikka 4 tundi ummikus istuda. Niiet väike plaanimuudatus ja sõitsime mööda maad Elbe äärde. Väljas oli 28 kraadi, mõnus soe tuul ja elu oli lill. Elbe äärde jõudes käisime kõigepealt Euroopa suurimas kirsi- ning õunapuude istanduses. Mingil imekombel olid kirsid juba valmis ja me võisime süüa niipalju kui isu oli. Ega omanikel pole ka ju kahju neid seal jagada, kui kirsiväljad sadade hektariteni ulatuvad. Igatahes need maitsesid hää ja seal läksime edasi Elbe äärde jalutama, kes ei tea,siis Elbe on suuruselt teine jõgi Saksamaal. Järsku nägime purjekaid jõel sõitmas ja mõtlesime, et tahaks ju kaa! Kõndisime veel veits, laenutasime purjeka ja väga nägusa mustanahalise madruse ja hakkasime sõudma. Tänu heale tuulele ja voolule saime üsna kaua seal triivida. Korraks peatusime teisel kaldal, et jalad tõsta Saksa ainukesse promilinna. Kõik tuntud miljonärid ja näitlejad elavad või omavad vähemasti suvekodu seal. Ja loomulikult õnnestus meil mõnda neist kohata. Nägime oma maasturist väljumas mu kõigi aegade lemmik näitlejat Til Schweiger`it (KeinOhrHasen; ZweiOhrKüken;Männerherzen jne) ning hiljem jätsi oodates sõitis mööda bändist Ich und ich laulja Adel Tawil. Seal linnas maksab krundi ruutmeeter ~1000 eurot ja sp ükski lihtne inimene seal ei ela. Ma üritan praegu ajusid ragistada, et selle linna nimi meelde tuletada,aga ei saa hakkama. Iseenesest on see linn sama suur kui Pärnu, majad on ainult megasigailusad ja igal inimesel on raudselt 3 koduabilist ja aednikku, kes selle kõige eest hoolt kannavad.
Purjetasime tagasi ning hakkasime jalgu vees sulistades grillima. Meie paadimees Damon jäi ka sinna. Tuli välja, et ta on üks nendest briti päritolu sõduripoiste lastest, kes 22 aastat tagasi siin sündis ja siia jäi. Nii lahe minumeelest, et vähemalt ükski neist oskab normaalset saksa keelt rääkida. Enamus sõdureist, kes meie lähedal elavad, ei oska sõnagi saksa keelt, lapsed kasvavad üles kakskeelsetena ning naised räägivad nii kohutavat inglise keelt, et kõrvadel hakkab valus. Damon rääkis aga aksendivaba saksa keelt ja me kirusime saksa keele ebaloogilisust pool ajast. Aga niiiii mõnna oli seal lebada, jalad vees, pea liivas ja särisev currywurst hammaste vahel.
Tagasiteel sõitsime veel ringiga ning läbi erinevatest kohtadest, kus ma varem käinud polnud. Saksamaa on ikka sitaks ilus! Vabandust väljenduse eest, aga nii on. Kõik majad on viimse pisidetailini läbi mõeldud, lilled ja põõsad on aias perfektselt ning sümmeetriliselt istutatud, peaaegu igas aias on tiik või mingi muu nirisev veekogu ning kõik näeb lihtsalt super ilus välja! Igalpool on maailma parimad rattateed, kus me täna sadu inimesi sõitmas ning rullitamas nägime. Tallinnas on ainult kahes kohas sellised teed - Pirital ning Stroomi-Kakumäe kandis. Aga mis siis, kui ma tahaks ükspäev linnast välja sõita? Või Hüürust rattaga Õismäele? Ma peaks sõitma 30cm-l kruusatee alal sõidutee kõrval. Mida kuradit? Hakake ehitama eestlased!
Kuna hetkel on Pfingsten (usupüha), siis tähistatakse seda ka vastavalt. 400 noort Elbe lähistelt ehitasid tänaseks traktorite taha kastid, ehtisid need mitme meetriste okstega, panid põhja mussi ning varusid ohtralt alkoholi ning hakkasid punktist A punkti B traktorite taga sõitma. Täpselt samamoodi nagu meie sügisel Erntefestil maisiokstega ehitatud traktorikastis mäkki sõitsime. Seda oli niiii lahe pealt vaadata! Oleks ise ka hea meelega kaasa sõitnud. Umbes pool tundi pärast nende nägemist kuulsime raadiost uudist, et üks kast on kurvis ümber läinud, 26 inimest vigastatud ning 2 neist raskelt. Mnjah, turvaline see just ei ole, aga vähemalt on kuni avariini lõbus.
30 km enne kodu hüppasime veel ühest kõrvallinnast läbi ning võtsime ühed spaghettijätsid. Veel üks asi, mida Eestisse vaja on - JÄÄTISEKOHVIKUD! Ja ma ei mõtle mingeid suvalisi lette kuskil prismades või kuskil, ma mõtlen päris ehtsat jäätisekohvikut, kus sul miljon erinevat varianti on. Oh jah, Eestil on nii mitmes osas veel arenguruumi.
Homme lähme kõik Inga jalkamängu vaatama, ta meil profi nüüd ju, mängib Bundesligas. Ja teisipäeval Heide Parki, niiiii tahan jubaaa!

Ja muuseas, pildid on kõik Ana arvutis, kunagi kui need saan, jagan teiega ka.

TAHAN TAHAN TAHAN

2010-05-21T16:43:00.002+02:00

2010-05-21T16:42:00.000+02:00

Teate, ma käisin ükspäev poes ja nägin dvd letilt oskarinominentide alla paigutatud filmi "Klass"! Äge eks. Ning ka film "Orb" on dvd-le jõudnud. Kõik teate kindlasti, ameerika film, kus pere adopteerib Eesti hullumajast põgenenud kääbuse. Ja Polterabend`il tuli järsku kusagilt Kerli Kõivu lugu! Niiet Eesti polegi nii tundmatu, kui kõik arvavad.

Kindlasti olete kõik kuulnud, mis meie jalkakapteniga juhtus. Inglismaal mängides lendas mingi idioot talle lihtsalt sisse ja murdis peaaegu sääreluu ning sai karistuseks kollase (?!?!?!?!?) kaardi. Ja selle tainapea oma lihane vend mängib saksa meekonnas!!! Igatahes WM-lt jääb nüüd Ballack kõrvale, kuid loodetavasti saavad nad ka ilma temata hakkama. Homme mängib Saksamaa UEFA Champions Liga tiitlile ja kuigi FC Bayern München on üks viimastest meeskondadest, kellele pöidlaid hoida, on nad ikkagi SAKSAMAA ja ma loodan, et nad võidavad.

Järmine nädal on jälle ainult kolm päeva kooli. Ma ei tea miks, aga olen 99% kindel, et sel on midagi Jeesusega pistmist. Homme sõidame põhjarannikule ja jääme esmaspäevani, teisipäeval Heide Parki, mis on maailmalahedaim lõbustuspark ja siis valmistume Melanie tüdrukuteõhtuks. Elutempo läks järsku kiireks!

2010-05-21T16:30:00.000+02:00

Ma istun hetkel geograafia tunnis ja mul on täpselt 37 minutitveel tühja panemiseks niikaua kuni kõik teised mingit ülesannet lahendavad. Mõtlesin, et kirjutan teile veidi Saksa koolisüsteemist. Kooli minnakse 6 aastaselt, mõni ilmselge geenius lausa 5 aastaselt ning kuni aastani 2011 on 13 klassi, sealt edasi 12. Peale alg-ja põhikooli lõpetamist minnakse kas kutsekasse, gümnaasiumisse, reaalkooli või siis jalutatakse mingisugusesse suvalisse asutusse (nt. juuksur, keevitustöökoda, mõni poekett, pank, McDonalds jne) ja öeldakse, et ma tahaks siin nüüd oma "Bildung"`it teha. See on midagi praktika sarnast, mille läbimisel oled automaatselt täieõiguslik töötaja selles asutuses,kus oma Bildungi tegid.
Võibolla on teile jäänud mulje, et koolis on kõik ainult üks suur lust ja lillepidu, aga tegelikult on see ainult minu puhul nii. Pärast 10ndat klassi valib iga üks omale profiili, kus ta õppida tahab. Inga on nt bio-keemia profiilis, mina saksa-inglise, olemas on veel muusika, kunst, ajalugu jpm. Oma profiili ainet on nädalas 8 tundi ning igas semstris tuleb seal teha n.ö Facharbeit, mis on selline meeletult suur ja sisukas referaat. Õpetajad ütlevad ette üldise teema (nt minu eelmine Facharbeit oli Iiri viskist ja Iirimaa panusest maailma alkoholiturule, sest üldiseks teemaks oli Iirimaa) ja siis saavad õpilased ise omale alateema valida. Töö peab olema vähemalt 15lk pikk, igasuguste tsitaatite, skeemide, statistikate, väidete,näidete ja tõestustega. Ülimalt tähtis on ka töö ülesehitus, välimus ning õigekiri. Seejärel tuleb teha samal teemal PowerPoint esitlus, mis klassi ees kõigile ette kantakse + sinna juurde kuuluvad lendlehed, mis klassis laiali jagatakse. Aastas tuleb teha 4 Facharbeiti, mis tähendab 4triljoni ajuraku surma. Võite isegi ette kujutada KUI hull see kogu töö on.
Kontrolltöid väljaspool Klausurblokk`i (tööde blokki) ei tehta ja tunnikontrolle ei eksisteeri üldse. Klausurblokk on samuti aastas 4 korda ning selle ajal toimuvad meeletult suured tööd, millest oleneb õpilase Abituuriumi tulemus. 3 aastaga on võimalik ABIks kokku saada 600 punkti ja miinimum, millega eksamitele pääseb on 200. See aasta ei pääsenud 234st õpilasest ainult üks eksamitele,tase!
Kogu aasta vältel peab veel tegema peaegu igas tunnis grupitöid, PP esitlusi ja muid idiootseid asju. Lisaks hinnatakse igas tunnis õpilaste suulist väljendust ning sellest ning klausuri punktidest (max 15) pannakse kokku punktid, mis siis kolme aasta lõpus ABI mõjutavad. Sellepärast nad kõik siin nii üliaktiivsed ja kaasatöötavad ongi ja kõikidel on käed püsti koguaeg. Ja mina veel mõtlesin kunagi, et nad lihtsalt tuupurid..
ABIs tuleb teha 6 eksamit, millest 5 kestavad 6 tundi ja üks on suuline. Suuline võib olla absoluutselt iga aine - inglise keel, saksa keel, bioloogia, ajalugu, religioon jne.
Üks mu tuttav tegi see aasta ABI, olles ise äsja 16 saanud. Asi nimelt selles, et läks 5 aastaselt kooli ning 7nda ja 11nda klassi jättis vahele. Lihtsalt hüppas üle, mugav võimis? Igatahes sp enamus siinseid koolijütse nii asotsiaalsed ongi, sest nad lihtsalt peavad õppima koguaeg. Nädala sees on täiesti välistatud, et keegi suga peale kooli jätsile või kinno tuleb. Aga jah, raske on see siin maal. Tore, et mul on privileeg tundides joonistada ja tühja panna ja mitte ühtegi tööd kaasa kirjutada.

"I used to study, then i went on exchange"

2010-05-17T19:21:00.002+02:00

Te ei kujuta ettegi kui kurb ma praegu olen! Mu maailmaparim sõber siit võitis internetist kahed priipääsmed KÕIKIDELE FIFA mängudele Aafrikas! Ja sinna juurde veel tasuta edasi-tagasi sõidupiletid ise valitud kuupäevadel. Muidugi kõike mänge vaadata ei saaks, sest osad on ühel ajal erinevatel väljakutel, aga siiski! Ise peaks hoolitsema ainult ööbimise, söögi ja siis transpordi pärast Ja mis te arvate, mis sünnipäevakingi ta mulle teha tahtis? Tahtis teise pileti mulle kinkida! Saate aru! MA OLEKS SAANUD AAFRIKASSE TASUTA SÕITA! Aga ei, kuna ma liiga hea inimene olen, siis istun endiselt siin lehmade ja lammaste keskel ja vaatan oma maailma parimaid saksa ja inglismaa mängijaid telekast. Vb ma isegi oleksin kaalunud YFUga lepingu lõpetamist ja oma saja asjaga Aafrikasse sõitmist, kui Ana mind päev enne oma pruutneitsiks palunud ei oleks. Ja hostid lasid niigi ükspäev kõik oma kraanid valla, et ma varsti ära minema pean ja kuidagi ei suudaks neile öelda, et oodatust kuu aega varem jalga lasen. Ja tegelt oli sadamiljon põhjust veel kõikide vaktsiinide ja jurade kõrval miks ma niimoodi lampi ära sõita ei saanud ning Juhole pisarsilmi ära ütlesin. Aga jah, kuulan oma hetke lemmiklugu , laulan WAKA WAKA, EEE-EE, ITS TIME FOR AFRICA ning üritan oma viimastest kuudest siin kõike võtta, kuigi see tuleb kuradima raske. Aga jah.. olge muhedad ning teadke, et 3 päeva vähem kui kuu aja pärast ootan teilt kõikidelt maailmaägedamaid õnnesoove oma ENDLICH ACHTZEHN! b-dayks

Hõissa pulmad!

2010-05-15T18:41:00.001+02:00

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVALKS LORD!

Pulmad,pulmad,pulmad! Pulmad on niii ägedad. Nad on lausa nii ägedad, et ma ei saa üldse aru, miks inimesed ainult ühe korra abielluvad. Mina kavatsen küll tulevikus võimalikult palju abielluda ja igakord teen maailma lahedaimad pulmad. Vb hakkan selliseks pulmahoolikuks nagu Katherine Heigl filmis 27 dresses. Igatahes, kolmapäeval oli Polterabend. See on selline õhtu kus igasugused külatondid ja inimesed kes pulma kutsutud pole ja ka need kes pulma kutsutud on, kokku tulevad, söövad ja lõkke ääres õlut libistavad. Ja muidugi toovad kingitusi pruutpaarile. Meil kulus kaks päeva, et meie maailmasuurim garaaź koos hooviga peopaigaks muuta ning kaks päeva, et see siis sealt ära koristada. Lars ja Meike tuldi ka Lüneburgist oma kisakõriga siia ja olid 3 päeva siin. Ja selleks, et Mellil ja Björnil rahu oleks, magas Lenni ka siin. Nii vahva oli, kui üks titt ei karjund, siis karjus teine. Telekat ei tohtind kõvaks panna, sest Torgel on kullikuulmine ja see on halb. Ma ei tohtinud juukseid föönitada, sest see föönihääl mõjub lapse kõrvadele halvasti. No tule taevas appi!
Reede hommikul ärkasime kõik enne kukke ja koitu ja sõitsime terve suguvõsaga pulmarongina Heidemuseumisse kus Standesamt toimus. See on midagi Õnnepalees toimuvale sarnast, aga tegelt ma ei tea ka ju täpselt, sest pole varem pulmas käinud. Siit üleskutse - hakake abielluma! Siis ma saan võrrelda Eesti ja Saksa pulma ja kõikidele seletada. See oli lühike, kuid naljakas ja Melli ja Björn ja Lenni nägid kõik niiii ilusad välja. Me ennustasime kodus, kes esimesena ulguma hakkab, mina panustasin hostema ja vanaema peale. Kaotasin rämedalt, hostisa ja Björn lasid hoopis oma kraanid valla. Muuseumist välja astudes, oli pruutpaari ees suur valge voodilina, mille keskel oli punane süda, mille nad mõlemad küünekääridega välja lõikama pidid, ning millest Björn hiljem Mellie läbi kandma pidi. Võite ette kujutada kui naljakas ja keeruline selle väljalõikamine oli.
Peale Standesamti läksid Melli ja Björn vanemate ja vanavanematega sööma ja meie õed-vennad läksime jalutama ning ka pärast sööma. Siis käisime veel Ingaga poes ja ostsime kõike, mida meil Melanie ja Björni maja kaunistamiseks vaja läks. Me ostsime 300 plastiktopsi, 250 õhupalli, Luftschlange`sid, mingit läikivat sodi, mida igalepoole pilduda saab, miljon kummikommi, 8 äratuskella ning 20 rohutirtsu. Äratuskellad panime ööseks iga 10 minuti tagant helisema ning peitsime ära, rohutirtsud peitsime samuti ära. Inga tahtis muidugi nad karbist välja lasta, aga õnneks suutsid teised tal selle mõtte peast ajada. Kummikommid kleepisime tatiga akendele, 250 õhupalli puhusime täis ning pildusime üle maja laiali, "õhuussid" puhusime ka laiali ning panime reaalselt igale poole neid. Ning lõpetuseks et neil ekstrakeeruline teisele korrusele magamistuppa minna oleks, täitsime me 300 topsi veega ning panime kõik treppiastmed neid täis. Täiega palju nalja sai! Peale seda tulime koju ja siis tulid teised ka ja saime jälle süüa ja kohvi juua. Ja see kohvi-koogi aeg lõppes kunagi öösel.
Täna hommikul likvideerisime veel viimaseid jälgi polterabendist ja eilsest prallest ja Lüneburgerid kolisid jälle koju tagasi ja Lennart ka. Melli ja Björn viisid oma mustmiljon kinki ka koju ja nüüd on nagu rohkem ruumi kohe majas liikudes.
Nüüd me ragistame kõik ajusid mida me Ana ja Timi koduga teeme. Kui kellelgi lahedaid mõtteid on, siis laske aga tulla! Tagantjärgi teeme Mellie tüdrukuteõhtu ka 30. ja see tuleb ka laheee! ok, mu sõrmed on krampis, tsau!
Muuseas pilte tegin täpselt 0, sest no lihtsalt ei viitsind.

♥lichen Glückwunsch zum Geburtstag Mutti!

2010-05-10T16:54:00.000+02:00

2010-05-04T21:22:00.000+02:00

Lauren helistas just. Kõigepealt võttis ema vastu ja ei saanud sittagi aru. Siis kutsus Inga, ta ei saanud ka sittagi aru. Inga kutsus siis minu ja ma olin ainuke kes ta jutust aru sai. Ta räägib lihtsalt nii kohutava ameerika aksendiga, millest on megakeeruline aru saada. Igatahes mu jutu point on, et minu saksa keel on ikka kuradi hea! Eriti kui avesse võtta seda, et ma olen seda 9 kuud õppinud ja see ei ole teps mitte lihtne. Tuju läheb kohe eriti heaks kui ma Beriti või Julianiga rääkida/kirjutada üritan, sest no need kaks ei jaga ikka ei ööd ega mütsi asjast. Ja tegelikult on kõik need kes varemalt seda õppind on, palju kehvemad kui need kes seda ennem siia tulekut õppinud ei ole. Igatahes äge tunne on :)

2010-05-03T18:21:00.000+02:00

Reedel oli meil Maimarsch siin,kus inimesed alokoholist täis laetud seljakottidega Walsrodest Hünzingeni marssima pidid. Täpselt ei tea mitu km see on, u 15 ringis kujutan ette. Kahjuks said kõikide kotid nii ruttu tühjendatud, et bussipeatusest edasi nad ei jõudnudki. Ja kõik marssisid kohapeal niikaua kuni politsei 12 paiku peo Studiosse peksis. Meie olime aga tublid lapsed ja läksime koju.
Laupäeval tõusime kell 6 üles ja hakkasime terve perega Aachenisse sõitma, mõnusad 450km sinna. Sugulasel oli konfirmatsioon. Kunagi lõunaks jõudsime kohale, sõime sugulaste juures ja läksime linna uurima. Ma mängisin giidi kõikidele, tark nagu ma olen ju. Meil sai uskumatult palju nalja seal. Täpselt Kaffee&Kuchen ajaks jõudsime majja tagasi ja saime veeeel süüa. Sõime ja jutustasime niikaua kuni õhtusöögi aeg tuli. Peale õhtusööki hakkas jalka. Mäng käis Saksa meistritiitli peale. Kõikide kurvastuseks võitis FC Bayern München, aga tegelt oli see ammu teada juba. Ma salamisi loodan, et nad UEFA Champions Liga ka võidavad, kuigi nii mõendki lööks m u praegu maha kui mind seda ütlemas kuuleks. Igatahes muutus sellest elutoast kus me istusime 2 minutiga maailma kõige suurema lameekraaniga telekaga jalkabaar. Nii äge oli kuidas isegi 83 aastased poolkurdid vanaemad kaasa elasid ja absoluutselt kõike treeneritest ja mängijatest teadsid. Poole öö aeg läksime hotelli ja juhuslikult saime meie Ingaga kõige suurema ja mõnusama ja mugavama voodi hiiglasliku HD telekaga. Suht muhe oli seal. Magama jäime kuskil 3 paiku.
Hommikul peksis keegi nagu segane vastu ust meil ja tahtis meie vanni kasutada. Meil oli ainukesena 4st toast megasuur mullivann. Ja see keegi oli pohmas Lars kes kohe ära pidi surema kui natuke muliseda ei saa. Siis sõime kõik 8kesi kuningliku hommikusöögi ja sõitsime kirikusse. Kaks tundi surma ausalt. Istusime ja istusime ja istusime ja mingi kutt mu kõrval kukkus kokku ja siis istus sinna mingi pliks kellel hobuseköha oli ja kes pooleldi lämbumas oli. Pärast jumalasulaseks pühitsemist läksime kõik surnuaiale pildistama. Äge koht eks. Ja hiljem sõitsime niimuuseas Belgiasse 6 käigulisele söömaajale. Andsime veel kingi üle milleks oli NIIMUUSEAS läpakas. Seejärel sõitsime koju ja kuskil 9 paiku olime kodus.
Täna lasin kooli üle ja valisin projektinädalaks projekte. Esimeseks valisin Hispaania keel puhkuseks, teiseks araabia keel algajatele ja kolmandaks ladina-ameerika võitluskunstid ja rannavolle. Äge nädal tuleb.
Ma nüüd lähen tagasi Juhoga teiste võppide sitta saksa keelt klatśima. Tschüss!

2010-04-28T19:20:00.001+02:00

Täna tahtis Lauren eesti keelseid põnevaid uudiseid lugeda ja nii ma juhatasin ta lolli peaga elu24 lehele. Mis kurat teil toimub seal? Päeva tippuudised on, et naine sõi hallitanud pähkleid ja kurgid võitlevad Edgar Savisaarega. Tule taevas appi!
Tegelt tahtsin mainida, et meil oli täna 26 kraadi ja homme 28 ja nüüd ongi suvi :)

2010-04-26T19:29:00.002+02:00

Lõpetasime just Beriti, Juho ja Julianiga YESi workshopide ja asjade valimise. Nii keeruline on kõik seal. Lisaks läksid meie kaks tuvikest lahku ja arvatavasti nende "lass uns Freunde bleiben" asi ka ei mõju ning nad kavatsevad üksteist terve Wuppertali ning Berliini ignoda ja meil Juhoga on siis jälle üsna vahva olla. Igatahes on ainult 2 kuud jäänud siin. Kellele ainult, kellele VEEL kaks kuud. Ma ei tea mis mulle on.
Mul oli peas nii palju asju, millest ma kirjutada tahtsin aga nüüd on üks suur tühi koht seal. Vahepeal on natuke eesti keelt kõneldud ja asju Eestisse saadetud (aitäh veelkord Lempsile:) ja niisama ilma nauditud. Kõikidel päevadel peale tänase on kraadiklaas mõnusalt 19-25 kraadi näidanud ja päike lõõskab taevas. Pühapäeva hommikul kell 7 peolt tulles oli täpselt selline üle-eelmise suve tunne kuidas me Liisu ja teiste kõverjalgsetega väljas käisime. Siinkohal tervitused teile ja edu eksamites!
Ja ma sain lõpuks aru, miks kõik sakslased kalendri järgi elavad. SELLE pärast

Just nii näeb minu juuni kuu välja. Mai on ka suhteliselt kaos, aga mitte nii hull kui juuni. Vabadel päevadel pean veel mõne Hannoveri ja Hamburgi külastuse ette võtma ja siis ongi juba YES, millest tuleb järjekordselt üks parimaid osi vahetusaastast!
Ja Berliini lähen ma nimelt sp, et seal toimub kõikide "Erinnerung, Verantwortung und Zukunft" stipendiaatide kohtumine. Enne peame veel kõikide tegelaste nimed sellest organisatsioonist pähe õppima ja muid asju teadma, aga wir kriegen es schon hin nagu sakslased ütleksid. Ok, mis ma siin ikka kummi asjata venitan.
Tschüss!

Ja mis te räägite, et ma kunagi ühtegi pilti endast ei näita? Näete, siin on kohe mitu. Paigutus on nagu ta on, blogger pole sõber täna :(

AYOBA 2010 ja Iphupho Lami

2010-04-16T21:10:00.001+02:00

Aile käis täna kirikus! Jah päris ehtsas kirikus. Hostisa tegi ka suured silmad ja küsis, et kas ma hakkan äkki meie pühast ateisti-liidust välja astuma, aga tegelt on lugu hoopis teistsugune. Nimelt on kamp pesuehtsaid aafriklasi AYOBA 2010-ga (Aafrika organisatsioon, mis tegeleb Ei-vägivallale! ja selliste projektidega) Saksamaal tuuril ja Berliini ja Frankfurdi kõrvalt leidsid nad ka aega Walsrodes (??) esineda. See on nagu selline väike teatrigrupp ja ütleme nii, et ma ei ole elusees kellegi peale nii kade olnud, kui ma praegusel hetkel Hanna peale olen, kes LAVis on!!! Olgugi, et ma nende inglise keelest mitte kottigi aru ei saanud, olid nende tantsud ja laulud nagu kuskil päris aafrika hõimus. Mitte et ma muidugi teaks kuidas asjad aafrika hõimudes käivad, aga ja. Igatahes värgi pealkiri oli Iphupho Lami, mis siis zulu keeles tähendab Minu Unistus. Jutt käib ühest aafrika noorte jalgpallurite kambast, kellest üks tahab lõpuks ometi vaesusest pääseda ning ülikooli minna ja end harida, aga muidugi on 1000 takistust teepeal ees. Ja loomulikult oli ka juttu FIFAst, mis LAVis aset leiab. Veel üks põhjus, milleks Hanna ja Erlendi peale kade olla! Igatahes see kogu värk oli täiega koolist poppi panemist väärt ja nüüd olen ma terve õhtu ainult youtubest aafrika mussi kuuland ja videosid vaadand. Aga nüüdma tean vähemalt miks see Henry Keeniast Berliinis niimoodi tantsida oskas nagu ta tantsis,mwhahaha, ma naeran enda ette praegu täiega. Ajaa, tänu sellele üritusele avastasin ma ühe laheda värgi, kus ma osalen ja loodetavasti reisi LAVi võidan, täpsemalt ma igaksjuhuks ei pajata, muidu napsab keegi teist selle mu eest ära.
Sain täna oma do-to-listi ühe asja juurde - käia ära Aafrikas (sp oleks selle värgenduse võit ikka eriti asja ette). Ma olen tõsiselt hakanud mõtlema mõneks ajaks Aafrikasse vabatahtlikuks minemise peale. Esimene kord oli siis, kui meil koolis üks Iiri härra käis, kes rääkis, kuidas tema oma firmaga Aafrikas elujärge parandab. Selle asemel, et neile niisama pappi pilduda, kingib ta neile ühe lehma ning vajalikud vahendid selle lehma ülal pidamiseks ja siis saab see pere piima müüa ning raha teenida ja elu ongi nagu üks suur lill. (ausalt see kes selle väljendi välja mõtles võiks end põlema panna) ((Anna see on juba kolmas kord kui ma sind siin mainin!:)) Ja siis meil oli Annaga vist ka mingi plaan, et lähme uurime seda värki, aga nüüd ma ei mäleta enam midagi selle firma kohta. Anna, kui sa veel seda nime või värki tead, siis sa oleksid üsna schnuffel kui mulle ka ütleks.
Tegelt on veel viimasel ajal nii palju asju juhtund, aga ma ei taha hetkel üldse aafrika teemast kõrvale kalduda.

Sien julle binnekort!

http://www.youtube.com/watch?v=28VafAxaHpM&feature=related

Rida kvaliteetnalju, mille üle ma mõne aasta pärast naerda võin

2010-04-12T18:35:00.001+02:00

"Ich bin immer supergut gelaunt. Zumindestens bis mein Wecker klingelt."    (Frau Krüger)

"Scahatz, ich liebe dich!" - "Ist ja witzig."   (Gregor, Jennifer)

"Ich weiß, dass ich verliebt bin wenn ich Scmetterlinge in meinem Bauch fühle." - "Also, bei mir heißt das, dass ich gleich den Durchfall kriege."     (Tabitha, Frau Krüger)

"Ich finde es total lustig, dass der unsinkbare Titanic im ende doch versunken hat." (Laura H.)

"Herr Niemann, warum kriege ich nur 5 Punkten als mündliche Noten wenn ich mich immer so oft melde?" - "Weil du immer nur Müll und Scheiße labberst."   (Kira, Herr Niemann)

"Gib mir noch den letzten Stück vom Hühnerfleisch, ich muss genug für restes meines Lebens essen, ab morgen werde ich vegetarierin."   (Inga)

"Und jetzt machst du 100 Liegerstütze! Ich würde mich schämen wenn ich deine Omiarme hätte." (Herr Hartwig zu Aikan)

"Ich hab` heute morgen so ein hübsches Alpenseger gesehen.." - "Man Alter, hör doch schon auf mit deinen Scheissvögel!"    (Vati, Inga)

"Also ist der Titanic denn seit seinem Untergang nicht mehr gefahren oder wie?"   (Ollie)

Kui aru ei saa..no siis ei saa. Pech gehabt würde ich sagen.

2010-04-11T18:36:00.000+02:00

Moin-moin sõberid. (jah just nii sakslased tervitavadki) Millestki erilisest polegi nagu kirjutada, aga kohutavalt tahaks ikka siin näppudel käia lasta. Kuidagi mingi susser-vusseri läbi suudeti mind ükspäev selle teise vanaema juurde kardinaid riputama sokutada. Ja nii ma avastasingi end ükshetk megakõrge lae all väga ebastabiilse redeli otsas värisevate jalgadega peaaegu 4m pikkust ning 10000kg raskust kardinat konksude otsa toppimas. Ei olnud meeldiv kogemus kohe üldse mitte. Vahepeal avastasin, et miks mitte rottida isalt ratas ja nautida seda varajast suve ning liikusin marsruudil kodu-kool-kodu-võrkpall-kodu jalgrattaga. Ühel helgemal päeval sõitsin 50km, kärutasin titevankriga tunnikese ning mängisin 2 tundi võrkpalli. Hiljem tuli muidugi geniaalne idee oma valutavaid lihaseid vannis lõõgastada ning ärkasin sealtsamast vannist jääkülmas vees värisedes millalgi keset pimedat ööd. Peale seda tuli hirm ja enam ma rampväsinuna vanni ei lähe.
Samamoodi sokutati mind kuidagi 800 tageetest külvama. See polnud õnneks nii übel ja läks ruttu ka, aga ikkagi. Me külvasime neid selleks, et ema nad mõne kuu pärast maha istutada saaks ning seejärel jällegi paari kuu pärast maast välja koukida saaks. Milleks on vaja sellist tühja tööd teha aru mai saa.
Tänane päev on jälle söögi tähe all möödunud. Hommikul tõusin juba enne kukke ja koitu, käisin duśi all ning loopisin riidekapist välja absoluutselt kõik riided mis seal olid ning jõudsin järeldusele, et MUL TÕESTI POLE MIDAGI SELGA PANNA. Kõik asjad olid kas pikkade varrukatega poolpaksud sügis/talve dźemprid, mis tänase 19 kraadi ning päikesega kohe kuidagi kokku ei sobi või siis sellised veidrad topid ja t-särgid, millega eriti vanaemade-isade sünnipäeva eriti nooblis restoranis viibida ei sobi. Aga et mitte rohkem nõmedat riidejuttu ajada, siis räägin parem Forellenhof-ist kus me käisime. Ütleme nii, et kõik Hüüru Veskid ning Jõgisoo forelligrillid ning Viikingite külad võiksid sellise asja peale kohe kotid kokku pakkida. Maja ise oli metsikult suur, ilus puit oli mõnusa modernse värgiga miksitud ja kõik nägi nii hea välja! Ja ma jõudsin järjekordselt järeldusele, et selleks, et mõnusat vanaaegset hõngu luua, ei pea töötajad teps mitte täielikud kaltsakad välja nägema. Meid teenindasid alati äärmiselt viisakad ning etiketti tundvad kelnerid ja ettekandjad, kes ei kandnud seljas mitte koledaid kartulikotte nagu meie veskis tegime, vaid olid riides nagu töötajad 5 tärni restoranis on. Jällegi oli 5 ...fakk kuidas see sõna nüüd eesti keeles on? Noh kõigepealt tuleb mingi snäkk ja siis tuleb salat ja siis tuleb supp ja siis tleb praad ja siis tuleb magustoit. Igatahes nii meil oli. Kõik maitses imehää ning 3 tundi pärast reaalset õgimist veeresime koju, et natuke veel süüa. Kaffee&Kuchen oli teemas jälle. Ema oli ainult (!) 4 erinevat kooki küpsetanud ning eeldas, et me need kõik ära ka sööme. JA, ist klar! Ei praegu on mul tõesti kopp ees iga päev koogi ning võileibade söömisest, aga kunagi kui ma Eestis tagasi olen,hakkan meie nunnusid Kaffee&Kuchen aegu igatsema.
Kui õnneks läheb, siis tuleb nüüd koogivaba nädal ning järgmine vahva koosistumine toimub järgmine pühapäev Lüneburgis. Ma sain nüüd lõpuks aru miks kõikidel sakslastel need kalendrid järgneva aasta üritustega on - nad lihtsalt teevad nii palju! Minu perel ei ole ennem Ana pulmade lõppu (18 juuni) MITTE ÜHTEGI vaba nv-d. Ja nädala sees on ka igasugused konfirmatsioonid ja ristimised ja juubelid ja hõbepulmad ja proovisoengud ja värgid. Ja kui juba pulmadest räägime - ema nõudis et Ingale tuleb uus kleit osta, vana olevat liiga lühike. Läksime siis ilustikenasti mingisugusesse ülipeenesse kleidipoodi, kus ema valis välja täpselt sama lühikese kleidi! Ainuke vahe oli see, et see maksis 130 euri rohkem ning oli must. Ingal oli savi ja ta oli nõus niikaua kuni tema seda maksma ei pea. Ema ostis endale ka mahedalt odava seeliku, korseti ning jaki, 350 euri ainult. Nunnu!
Tahaks veelkord tervitada mu maailmaägedamat Annat tänu kellele ma ponyarti avastasin (ma tean,ma olen tõesti ülileim ja arvatavasti viimane endast lugupidav neiu, kes sellest varem kuulnud polnud) ning nüüd olen täiesti uppund sellesse ja ainult vaatan ja loen, vaatan ja loen. Tavaliselt ei köida mind üldse igasugused moeblogid ning ülespimpitud neiud, kes tapavad end 15cm-seid kontsi ning igasuguseid veidraid aksessuaare kandes, kuid ponyart on midagi teistsugust.
Vahepeal on veel igasuguseid vahvaid mõtteid peast läbi käinud, millele järgnevad veel igasugused mõtted, mis ülilahedad tunduvad, kuid need ei meeldiks peale minu ja ühe isiku veel mitte kellelegi ning eriti ei meeldiks need sellele kolmandale isikule ning neljandale ja viiendale sest kõik plaanid oleks sassis ja elu oleks pahupidi pööratud, kuid nii olekski äge ju. Võiks nüüd veits viitsimist leida, et mõtted teoks teha, aga no üldse ei viitsi, kui päike niimoodi paistab ja palju meeldivam oleks aiatoolis endale t-särgi rante hankida :(
Ma arvan, et nii veidrat blogipostitust pole mul ammu enam olnud :O Järgnevates postitustes üritan ikka nendele armsatele tulevastele võp-idele selgeks teha, et ka Saksamaal on hea ja tegelikult ei ole need koogid ja kohvid ja võileivad üldse nii ökad kui tundub ning elu on üsna lill siin!
Tschüssi meine Lieben!

2010-04-05T11:44:00.001+02:00

Ma olen ikka uskumatult usin kirjutaja, keegi võiks mulle nüüd mingi auhinna saata, konto numbri leiate paremalt servast.
Mis meil siis viimase kolme päeva jooksul juhtunud on? No pühkisime hoolega, nii hoolega pühkisime, et kõht siiamaani valutab. Mul on tunne, et sakslased pühitsevad ainult selle pärast, et saaks süüa. Ja alati peab söök koosnema 5st käigust. Sorri, MULLE EI MAHU! Igatahes vanaema sünnipäev lõppes perega naerukrampides minevikust rääkides. Tundub, et mu hostisa oma õdede-vendadega oli nagu mina ja Krissu vanasti (tervitused sulle siitpoolt!) Ükskord üritas isa järgi teha telekast tuntud trikki - kui keegi uksest siseneb, siis 10l värvipotsik pähe. Tahtis vennale kallata, aga oh õudust, kogemata astus ta ema uksest sisse. Siis pani isa jooksu ja peitis end kaks päeva onnis, millele järgnes veel hullem karistus, sest vanaema saatis politsei teda otsima. Kõik lõppes sellega, et hostisa tegi nädal aega ühiskkondliku koristustööd metsas. Üritage veel teleka trikke järgi teha ma ütlen.
Laupäeval toimus siis projekt Pulmakleidid! ja nii me Ingaga Bremenisse sõitsimegi. Loomulikult keerasime kiirteelt vale koha pealt alla ja tiirutasime 2 tundi enne kui poodi jõudsime. Kõik naersid meid välja kui ütlesime, et me laupäeval shoppama lähme, sest seal pidi hullupööra rahvast olema. My ass! Poed olid inimestest tühjad ning autobahnil ukerdas ka vaid paar üksikut omit ja opat. Igatahes leidsime kleidid ja muud asjad ja läksime rõõmsalt koju. Te oleks pidanud vanemate reaktsiooni nägema kui nad Inga kleiti nägid. See on ülimini, beeź, õlapaelteta ning ees osas on mingid sellised suled või teemad. Tagant näeb aga üsna viisakas välja, niiet ma soovitasin tal seljaga kõigi poole olla koguaeg.
Pühapäeval ärkasin oma toidust pohmas näoga üles ning läksin sassis juuste, padjaka ja dressidega alla korrusele. Tuli välja et meil hakkas kohe sugulastega pühade hommikusöök! Natuke piinlik oli ja ma pole vist kunagi nii ruttu trepist üles jooksnud, kui sel korral. Pühadejänes tõi mulle kotitäie komme ja kaks kleidipoe kinkekaarti. Milline ebaõnn, et ma päev varem oma kleidi ära ostsin. Kingi on ikka vaja,äkki leiab sealt midagi. Sõime jälle 66 käiku ja tegime perepäeva Bergen-Belsenis. Schreklich, krass! Eestikeelseid väljendeid ei leia. Leidsin Vaiksest Majast aga Juho kirjutatud soome keelse lipiku, mis oli no niinummi, et õudne lausa. Juho tsitaat seisis ka muuseumi kõige suurema ja silmapaistvama pildi all. Sel hetkel olin küll uhke, et mul nii kuulus sõber on. Kaua me aga seal aega ei viitnud, sest sõber torm tuli külla jälle. Pole kunagi oma hostvanemaid nii kiirelt jooksmas näinud kui sel hetkel rahe ja paduvihma eest autosse joostes. Kodus saime veel SÜÜA ning nii meie perepühad lõppesid. Ma pean nüüd lõpetama, SÜÜA SAAB!
side lõpp, over and out.

tahate kõik koju juba?

2010-04-02T10:18:00.000+02:00

või miks te paaniliselt järelejäänud päevi loete? mina igatahes ignoreerin nüüdsest kategooriliselt neid blogisid, kus esimese asjana näkku hüppab, mitme päeva pärast me Eestis oleme.

Esimesest aprillist niipalju, et Henri oli ainuke muna, kelle orki ma langesin. Debiil noh :@ Täna on siis vanaema sünna ja kuna on ka PÜHA PÄEV, siis koguneb terve suguvõsa oma 100000 liikmega meie väiksesse söögituppa kella 1 teele. Vanaema on nii kuradi popp täna. Käisin talle õnne soovimas ning selle 5 minuti jooksul, mil ma seal olin, helises telefon 3 korda ning kaks inimest pistsid nina ukse vahelt sisse. Aga kui nüüd munapühadest rääkida, siis mune ei värvita. Meie peres vähemalt. Üle Saksamaa ripuvad aias puudel värvilised plastmassmunad ning kõik võimalikud kohad on jäneste ning muude aiapäkapikkudega kaunistatud. No milleks? Paari päeva pärast peate uuesti sama palju vaeva nägema nende kaunistuste maha võtmisega, tehke midagi asjalikumat parem oma ajaga. Ma nüüd lähen aitan teha eile kokasaatest nähtud Eesti rahvuslikku lõherooga, kala MMMMMMMMMMMM!

Suvi, ma armastan sind!

2010-03-31T19:36:00.000+02:00

Kell on seitse õhtul, ma istun lühikeste varrukatega näoga päikese poole, vaatan kuidas koer kalatiigis oma isu rahuldada üritab ning mõtlen, kui ilus see eluke ikka on. Teeme täna sauna ja grilli õhtu, selle lasti üle mis jää vahel külmakastis ulbib võib arvata et tõotab vahva õhtu tulema. Meil on nüüd täieõiguslikult suvi, hetkel näitab kraadiklaas varjus 19 kraadi, mis pole teps mitte paha.
Hommikul ajas mind päike juba kell pool 8 üles või noh, õigemini oli see Pepe (häälda fõõbi) kes jalutusrihmaga mu voodisse hüppas. Ta on üks üliandekas koer ikka - vähe sellest, et ta kõrgelt riiulilt oma rihma võtta oskab, oskab ta ka mingil imeväel uksi lahti teha ning jalutab seetõttu majas ringi nagu ehtne boss. Igatahes läksin siis väiksele hommikutiirule temaga, mis lõppes mingi puukännu järamise ning pärast hommikusöögi ajal selle välja oksendamisega. Meil on see reegel, et kes esimesena näeb koera tehtud vägitegusid, peab ka ära koristama. Me vaatasime Ingaga nii muuseas mõlemad aknast välja ning pääsesime koristamisest.
Täna päeval mõtlesin, et olen spontaanne ning kutsun Laureni endaga linna jätsi järama ning suve nautima. Spontaansus ning Saksamaa on kaks sõna, mille ühes lauses kasutamine ei ole lihtsalt võimalik. Ma võin teile igasugused üritused, arsti külastused, maniküürid-pediküürid-juuksurid ning kõik muud tegevused üles lugeda, mis kuni detsembrini kalendris seisavad. Ilma plaanita elamine ei ole lihtsalt nende inimeste jaoks võimalik. Laenasin siis papsilt ratta, mille tõttu ta jala puukooli ja kodu vahet patseerima pidi ning väntasin 12km jätsi lõhna suunas. Need jalgratta teed on siin nii imelised, et lausa lust on koguaeg mäest üles ning mäest alla sõita. Olin juba linnas ning just siis kui mõtlesin, et kus see Laurie nüüd on, saatis ta smsi, et ta hostid ei luba tal linna minna. Kõigepealt mõtlesin ma, et mv, mismõttes ei luba? Meil on vaheaeg, kell on 2 päeval, päike paistab ning elu on lill! Ja siis ma taipasin, et minu vahetuspere on ikka kuradima lahe. Tegelikult seda taipasin ma juba siis, kui ma Tonnidega reisil olin. Nimelt on Raini ja Laureni pered täielikud ideaalpered minu jaoks siiani olnud. Reisil nägin ma aga kui ülimalt ärritunud Raini ema pidevalt oli, sest ta siiamaani saksa keelt ei oska ning talle kõik asjad kolm korda üle tõlkima pidi. Olgem ausad, ma ise olin ka üpris viimase piirini viidud üsna mitu korda. Ta võttis Tais kaks aastat saksa eratunde, siin on ta alates septembrist iga nädal kursustel käind + veel kooli poolt organiseeritud foneetika tunnid asiaatidele. Ja suhtleb ta 89% ajast inglise keeles. Masendav. Aga ta ema on ka naljakas, käsib alati hommikuti tekid ja padjad ustele ja igalepoole tuulduma panna, toad peavad alati särama ning korraga juustu ja vorsti ühele leivale panemine on patt jumala silmis! Ja Laurenil on ka perega hullud probleemid. Ta hostõed on minu väga head sõbrannad ning sp ei saa ma üldse aru, kuidas nendega elu klappida ei saa. Igatahes on ta pere juba kaks korda meie tugiisikule helistanud ning ei teagi mis nüüd saab. Vahetamine oleks nüüd lõpu eel minumeelest eriti totter, aga eks nad ise teavad.
Yfukad rääkisid kunagi, et nemad tundsid ennast esimest korda pere liikmena, siis kui nende peale häält tõsteti ning nad oma tuppa saadeti. Mina olen oma perega täpselt 0 x tülitsenud, ei tea kas see on sp, et ma pole tõesti sisse sulanud või olen ma lihtsalt maailma eeskujulikum ning lahedaim võp.No ja mis te arvate kumb neist väidetest paika peab. *tore et ma õues olen, toas peaks ego jaoks hetkel akna lahti tegema, ei mahu ära teine muidu:S*
Igatahes nautisin siis üksinda päikest kuni tuli see sinisilm mu endisest mata klassist, kellest ma kunagi Annale rääkisin. Sel hetkel olin ma väga õnnelik, et Laurie ei tulnud ning me lobisesime Chrisiga nii kaua kuni mulle meelde tuli, et peaks enne barbequed koju jõudma. Ja siin ma nüüd olen. Ülehomme peame omi sünnipäeva, nv-l tõotab jälle pralle klubis tulema, esmaspäeval on täditütre juubel, teisipäeval lähme perega Bergenisse ning Cellesse ja kolmapäeval peab juba kooli poole väntama :(
Nautige oma lund, mina olen hetkel päikesest põlenud!

2010-03-27T14:12:00.001+01:00

Nii, ma nüüd jätkan. Telefoni aku sai aga tühjaks mingi hetk ning seepärast ei saanud midagi kirja panna ja nüüd ei mäleta enam täpselt :(

22.03

Tõusime varakult ning läksime Amfiteatrit otsima. Jalutasime nii kaua kuni enam ei jaksanud, sest tulikuum päike kõrvetas ning me olime kõik põlenud juba niiet võtsime takso. See oli üks väheseid Amfiteatreid mis originaalkujul alles on jäänud. Siiamaani võib näha lõvide koopaid ning kõiki tribüüne ja värke. Sealt läksime edasi Rathausi, mis oli kinni kuid väljast saime ikka uurida. 100% Kadrioru lossi ja selle hoovi koopia. Siis läksime kohta mille nimi Khaiser Bad ehk siis keisri veekeskus. Veekeskusest polnud enam midagi alles, aga maa all sai rännata ja maa peal sai reidikaid palju teha ja niisama lahe olla. Appi see kõlab nii igavalt praegu, aga 0 viitsimist on praegu huvitavalt kirjutada. Trierist sõitsime edasi St. Goari poole. Vot see oli ülikõvvvv! Sõitsime läbi mägede, sõna otseses mõttes LÄBI sest paljud teed olid mägede sisse ehitatud. Niiii ilus vaade oli. Ilusaid pilte kahjuks pole eriti , sest mida sa 140ga sõites auto aknast ikka saada loodad. Aga kõik mäenõlvad olid viinamarja istandusi täis. Igal pool kasvasid viinamarjad. Need inimesed seal elavadki ainult veinist ning turistidest. See kõik oli nii äge seal,et ma mõtlesin et no nahhui ma üldse mingiks ärikaks hakkan, otsin parem mingi mäenõlva kuskil väikses saksa külas ning lähen mõnele ilusale veinitegijale mehele ning elan õnnelikult veini keskel elu lõpuni. Igatahes siis jõudsime St. Goar`i mis on VEEL väiksem kui Walsrode. Ma ei uskunud, et see võimalik on. Aga järjekordselt kohtusime ägedate inglastega. Mingid laevad inglastekarjaga olid põhja läinud kuskil siin ja sp neid nii palju ongi igalpool. Aga suurt midagi seal teha polnud niiet tublide lastena läksime kell 12 juba magama. Aa, tee mis meie hotelli viis oli 82kraadise nurga all. Hotell oli mäe tipus. Kujutage ette, 82 kraadi! 90 kraadiga sõidaks sa otse õhku ning mis see 8 kraadi siis on. Äge oli igatahes aga jala sealt minna oli surm.

23.03

See oli see kõige kuumem päev meie reisil. Mina olin megaõnnelik aga see tailane vältis päikest igal võimalusel. Neil on ju häbiasi seal pruun olla, kõik topivad titepuudrit näkku et võimalikult valged olla ning istuvad suvel sees terved päevad. Igatahes läksime mingisugust St. Goar`i müüti otsima kuskilt mäe otsast, kuhu viis 923 trepiastet! 923!!!! Kölni Dome viis 229, korrutage see nüüd 3ga! Kõik teavad ju kui suur see Kölni monstrum on. ULME! Igatahes päike paistis lagipähe ja suht nummi oli olla. Ja kui tippu jõudsime, avastasime et see kuradi kuju mida me otsisime on seal mäe all hoopis. Oh seda rõõmu! Siis suundusime edasi mingisuguse kuulsa joani, mis pidi 4km eemal olema, aga kui seda pärast 12km ikka ei paistnud, andsime alla lõpuks. Siis oli õhtu ka juba ning läksime hotelli tagasi. Leidsime lahedaid tegelasi sealt ning mängisime Unot kuni kell juba peaaegu hommik sai ning me magama läksime.

24.03

St. Goarist sõitsime Wisbadenisse. Seal ööbisime ainult, viskasime asjad hotelli ning sõitsime Mainzi. Mainzi kohapeal on suur mäluauk ainult, keine ahnung mis me seal tegime. Millegipärast jäi mul aga magnet sealt ostmata :( Arvatavasti külastasime mingeid muuseume, uurisime kirikuid, sõime tuhat jäätist ning olime niisama. Õhtul sõitsime Wisbadenisse tagasi ning siis olin nii väsind, et kukkusin kohe voodisse.

25.03

Sõitsime Frankfurti! Käisime ühes kirikus, loomaaias ning siis otsustasime, et ütleks Herr Tonnile ja ta naisele tsau ning läheks seikleks ringi veits. Nii me siis nautisimegi terve päeva suve ja Frankfurti, sittagi ei teind aga mõnna oli olla. Sõime jälle 2 miljonit jäätist ning vaatasime kuidas politseid protestijaid laiali peksid. Leidsime ka poe kus kõik kingad ja ketsid ja värgid 5 euri maksid, aga kuna mul kriiside kriis oli , siis ostsin ühed ketsid ainult. Õhtul sõime mingis saja tärni restoranis kõrbend parti ning teesklesime, et see hästi maitseb. Siis hakkasime Wisbadenisse tagasi sõitma ning läksime rongijaama ja ma kuulsin kuidas kaks pintsaklipslast oma firmade aktsiatest rääkisid ja seda EESTI KEELES! Frankfurt on tõeline multikultuurne linn, seal on rohkem välismaalasi kui sakslasi. Kui nad nii hõivatud poleks olnud, oleksin kohe juttu puhunud aga võta näpust. Siis sõitsime hotelli tagasi ja nii päev otsa saigi.

26.03

Hakkasime tagasi põhja sõitma. Teepeal käisime veel mingisugust eluolulist kindlust vaatamas ning mäkis söömas. Frankfurdis oli ilm megailus aga siis tuli järsku torm. Ja tõsine torm! Äike oli ja müristas ning rahet sadas. Ma pole elusees sellist rahesadu näinud! Me kartsime et see võib meie autoakna katki teha, aga õnneks nii et juhtund. Terve päeva istusime ummikutes ning koju jõudsin kuskil kella 7st õhtul. Mõtlesin et mu pere on mu maha jätnud, sest mitte kedagi polnud. Aga ja, väga äge trip oli igatahes! Siit lugedes tundub kõik nii mõttetu ja igav, aga no ma üldse kohe ei viitsi ja ei oska.

issand mis ma ära unustasin. Belgia ja Luxemburg. Nimelt saime kõik ühel hetkel sõnumid, et tere tulemast Belgiasse! Me olime ära eksind ning kogemata Belgiasse sõitnud. Hüppasime siis piirilt ka veel läbi ning mõtlesime et teeme ü hed kohvid. Teist korda eksisime Luxemburgi ära ning proovisime kuidas Luxemburgi mäkk mekib, üsna hää oli :) Ja nii oligi.

2010-03-21T22:22:00.000+01:00

Tervist kallid s6berid! Istun praegu Trieris internetipunktis ja ma ei kujuta ette kauaks mul veel netti jätkub niiet teen lühiidalt. Igatahes lasin Begen-Belseni koos Juho ja Henriga r66msalt üle ning s6itsin oma 6petaja perega reisile. Kirjutan siis mis me siiamaani teinud oleme ja värki. Alustasime reisi reede hommikul

19.03
Tonnid pidid kell 9 minu juures olema, niiet olin ilusti kenasti valmis sel ajal ja ootasin 6ues juba oma kohvritega. Nagu alati tulid nad oma viisaka hilinemisega ja j6udsid kell 10 kohale. Hakkasime siis s6itma ja s6itsime nii kaua kuni j6udsime Attendorni Atta Höhlesse, mis oli meie kultuurireisi esimene sihtkoht. See on selline koobas, kus vesi laest alla tilgub. Saksa keeles Tropfsteinhöhle, inglise keeles Dripstone cave. Pole aimugi kuidas eesti keeles on. Ühes6naga tilgub laest vett ja kuna koopas on külm, siis tekivad nendest stilkadest stalaktiidid ja stalakmiidid (jällegi - eesti keelses kirjapildis pole kindel). Ühed kasvavad laest alla poole ning kui veepiisk on liiga raske, kukub ta maha ning sealt hakkab ta üles poole kasvama. Ja kui nad piisavalt kaua kasvavad, kasvavad nad kokku l6puks ning moodustavad megaägedaid kujundeid ning erinevaid käike seal koopas. Lisaks on veel sellised tegelased, kes rippkardina moodi kasvavad, ei tea kuidas eesti keeles on. Neid veest tekkinud tegelasi ei tohi aga mingil juhul käega katsuda, vastasel juhul muutuvad need kohe käes olevate rasvanirede ja ma ei tea mille toimel mustaks. Kahjuks ei lubatud seal pilti teha ja üks kuri tädi valvas ming koguaeg oma pilguga, et ma jumala eest oma kaamerat ei puuduks. Saatsin teile koju kaardi ka, pidin p6lve otsas kirjutama niiet loodan et käekiri loetav on. Megalahe oli igatahes. Siis s6itsime edasi ning ma olin suht väss juba ja jäin autos magama. Järsku tegin silmad lahti ja ainuke asi mis suust välja tuli oli O DU SCHEISSE!!! Me s6itsime mingisuguse mäeveeru peal, mille tee oli ühesuunaline, natuke üle 2m lai ning aknast alla vaadates nägid sa ainult tühjust ning kivirahne. Terve tee oli käänuline ning mul oli sitt püksis s6na otseses m6ttes koguaeg. Siis j6udsime Kölni, regasime end hotelli sisse ja läksime jalutama. KÖLN ON NIIII LAHEEEEEEE! Mu lemmiklinn siiamaani, Berliin on täielik sitahäda selle k6rval! Me jalutasime 5km mööda Rheini kallast linna keskele, käisime mööda ägedaid vanalinna tänavaid, vaatasime poode, kus k6ik riided alla 5 euro maksid ning nautisime head tänavamuusikat. Otsisime veel pool elu mingit normaalset söögikohta, s6iume 6iget Kölni toitu ning j6ime Kölschi, mis oli ikka üks 6ite hää kraam. Hiljem läksime Rainiga tagasi oma hotellituppa, kus me avastasime, et oleme omale veel 4 toakaaslast saanud. Kuna rohkem vabu tube polnud, siis me läksime 6-sesse tuppa kahekesi. Ja mis te arvate kes need 4 inimest olid? Kui arvate 4 nummit rosinasilmadega briti poissmeest, siis on teil 6igus. Millegipärast arvas registratuuritädi, et Aile ja Yanisa (Raini 6ige nimi) on poiste nimed ning viskasid meid kuttidega ühte tuppa. Ei, meile meeldis! Mängisime piljardit, istusime hotelli lounges ning tantsisime hotelli klubis. Nii kahju oli neile pühapäeva hommikul tsau öelda, nemad jätkasid oma eurotripi ning meie jäime üheks ööks veel Kölni.
(PS! Unustasin mainida, et ilm sel päeval oli superluks! 19 kraadi + päike = T-särgis Aile ning 100000000 juurde saadud 6nnekromosoomi)

20.03

Hommik algas eriti vara kella 7-st müsli ning topeltkange kohviga. Oi kuidas ma müslit igatsenud olen! Kodus saame ainult v6ileipse v6i brötcheneid koguaeg :( S6ime ja j6ime ja läksime Kölni sisse. Sel päeval ilm nii ilus polnud, kergelt tibutas, aga soe oli ikka. Kölnis käisime k6igepealt kurikuulsas Kölner Dom-s. Suur ning ülepaisutatud ütleks ma. Ei midagi erilist ütleks ma. Jalutasime tükk aega ringi, käisime Dome varakambris ning veetsime Starbucksis aega. Pärast seda läksime korraks hotelli tagasi ning s6itsime autoga edasi Mettmanni, mis on NIIIIIIIIIIIII lähedal Wuppertalile. Tuju läks korraks kurvaks, kui m6tlesin, et ma olen W-le nii lähedal, aga samas nii kaugel :( Mettmannis läksime neandertaallaste muuseumisse, kuhu Marianne ja Jürgen mind ka augustis viia tahtsid, ennem kui üks nende korteritest p6lema läks ja neil enam aega polnud. K6ikidel eesti muuseumide tegelastel soovitan selles muuseumis ära käia! T6siselt vinge tehnika ning see on lihtsalt ülihästi üles ehitatud. Tegin palju pilte ka, aga siin ei saa neid arvutisse panna. Peale seda s6itsime tagasi Kölni ning läksime mis te arvate kuhu? Loomulikult SHOKOLAADIMUUSEUMISSE. Mul oli tunne nagu ma oleks surnud ning taevasse läinud. Megaäge koht lihtsalt. Kui shokolaadist suu läilaks läks, sai üle tee sinepimuuseumisse minna. Pärast s6ime hotellis 6htust ning läksime Rainiga uuesti linnatuurile. Külastasime ägedaid kohti ja olime muidu lahedad. Loomulikult leidsime mustmiljon s6berit igalt poolt ning tänu sellele olime alles kell 4 hommikul kodus. Tuppa minnes avastasime, et meie nummid kutid on asendunud invaliididest naisterahvastega. Eino peaaegu sama hea eks. Magada oli m6nna ning ärgata oli veel m6nnam, sest uus äge päev oli ju ees.

21.03

Ehk täna. Kuna on pühapäev, siis magasime kaua ning s6ime hommikust alles kell 9. Kella 10st läksime veinimuuseumisse head ja paremat kraami mekkima. Kui kaks tundi ikka k6ike proovid, siis l6puks läheb üsna l6busaks olukord. Aga et me liiga l6busaks ei läheks, s6itsimer Aacheni poole edasi. Täna on suht koll ilm olnud. Soe on, aga Aachenis sadas vihma koguaeg. K6igepealt üritasime Dome-sse sisse saada, aga jumalateenistuse t6ttu pidime ootama tund aega niiet tegime linnas pilte ning läksime Aachenile omapärast kooki ja kommi sööma. Pärast olin nii täis et tahtsin ropsida. Läksime siis edasi Dome-sse. Esimene mulje oli küll WOOOOW. See oli kümneid kordi väiksem kui üle maailma tuntud Kölner Dome, aga see oli ikka sadu kordi ilusam ja ägedam. (minust on siin täielik arhitektuuri ning ajaloo friik saanud :( ) Seal sain üsna ruttu tuttavaks ühe äärmiselt targa ning elukogenud (? appi vaadake mis s6nu ma kasutan:O) mehega, kes mulle silma jäi, sest rääkis 3 keelt segamini. Mingil hetkel sattusime me ajaloost rääkima ning nii ta läks. Tuli välja et Horst (sakslased naerge) elas 30 aastat Hong Kongis, sai seal tütre ning see tütar otsustas nüüd sakslaseks hakata niiet nad tulid siia nüüd. Tütar 6pib kolmandat kuud saksa keelt 6 tundi päevas 7 päeva nädalas ning oskab öelda Tere mina olen ning kuidas läheb. Sel hetkel olin küll uhke enda üle, sest jutustasime Karl Suurest oma tund aega saksa keeles. Ok, mu netiaeg saab läbi niiet tallan gaasi. Peale seda s6itsime Trier-sse kus me ka praegu oleme. See maastik Aacheni ja Trieri vahel oli niiii äge, ma olin üliväss, aga ei suutnud silmi kinni panna. V6RRATU! Trieris regasime end hotelli ning läksime linna 6htust sööma. Jalutasime veel ringi, mängisime squashi ning siin ma olen.

Kui koju j6uan, mis peaks juhtuma nädala pärast, kirjutan k6igest täpsemalt, lisan pilte ning räägin sellest kuidas me Belgias ning Luxemburgis kohvi joomas käisime. Senikauaks Tschüss!

2010-03-16T19:59:00.000+01:00

Tsau sõberid!
Ma olen juba tükk aega hoogu võtnud, et teile midagi kirjutada siia, aga pole sellega millegipärast ikka hakkama saanud. Vahepeal on meil kümme korda kevad tulnud ja siis uuesti lumi, aga homseks lubatakse 17 kraadi sooja ja päikest :) mõnnnaa. Ma ei viitsi saja aasta taguseid asju meenutama hakata ja ma ausalt ka ei tea mis ma teinud olen. Aga laupäeval käisime Atzenite saatel jalga keerutamas (MAAAILMA PARIM PIDU OLI), jõudsin 6 paiku koju ning 8.30 startisime Soltausse veekeskusesse. Niii mõnna oli. Basseinis oli nii palju omisid ja opisid ja ma pidin koguaeg slaalomit tegema nende vahel, lõpuks läksid tänu alaväärsuskompleksidele minema ja ma nautisin normaalsete inimestega ujumist. Hostid küsisid, et kas ma Eestis võistlustel ka käin v, ujula treener oli öelnud, et see neiu näeb küll tegija välja :O:O ta oli ka vist eelmisest õhtust pohmas alles. Igatahes pärast olin laip ja mulisesin mullivannis oma 2 tundi ja siis surin veel infrapunasaunas ja siis oli jubehää olla. Sõime maailmasuurimad (ja parimad!) salatid ja sõitsime Lüneburgi, kus me veel süüa saime. Ja, süüa meile meeldib. Näppisime titte veel kuni kell sai õhtu ja siis oligi nv läbi. :(
Esmaspäeval lasime sujuvalt kooli üle tänu võrgule. Tegelt olid võistlused alles kell 3, aga kuna me ikka end põhjalikult ette valmistama pidime, siis kirjutati tervest päevast vabastused. Saime 3:2 suhu :( viimase geimi kaotasime 27:29. Jõhkralt pingeline oli see, kõik geimid olid 2 punktiliste vahedega. Ja teise võistkonna piffid olid kõik 2 meetrised kapid. Neljapäeval on veel võrk, siis on kaks nädalat vaba ja esimesel trennil pärast seda on võistlus. Nõme, nõme,nõme!
Aga neljapäeval algab koolivaheaeeeg. Niiäge. Esmaspäeval sõidan Juhoga Bergenisse ja Henri va azi laseb üle arvatavasti:( ja siis olen kümneks päevaks ära kaugel metsas ja naudin loodust. Ja siis on aprill ja siis hakkab pulmapaanika pihta ja siis on mai ja siis on pulmad ja siis on juuni ja siis saan ma 18 ja siis on veel natuke pulmi ja siis peab ära minema :(

2010-03-12T17:10:00.000+01:00

IN UR FACE SIIM JA HENRI

2010-03-06T12:21:00.001+01:00

Tahaks lihtsalt mainida, et kevad on meist nüüd sama kaugel kui mina tatrapudrust. Eile õhtul hakkas jälle metsikult lund sadama. Siinsed ilmaonud on nii vahvad - oskavad minuti pealt öelda mis kell ilm muutub. Kella kuuest pidi lund sadama hakkama, kell 5 jooksin veel ruttu pusa väel pepega ühe tiiru et viimast päikest nautida. 5 minutit enne 6t olin toas ning kell 6 hakkas sadama. freeky. Õhtul sõitsime Ingaga Ana juurde filmi vaatama, mida ma juba 3 korda näinud olin. Sinna sõites sadas lund niiiiii palju ning lumi sadas täpselt meie poole kui me sõitsime ja siis oli tunne nagu istuks kuskil ajamasinas ja rändaks mööda seda tunnelit mida filmides näitab koguaeg. Teed olid seda löga üleni täis ja me saime 10x peaaegu surma. Tagasiteel oli veel toredam. Iga 10m tagant hüppas mingi Bambi jälle teepeale. Inga vajutas oma ABSid põhja, ning tõmbas isegi käsipidurit aga me libisesime ikka mõnusad 10m edasi. Siinmaal ei tunta ju talverehve, kõik sõidavad Wetterreifen`itega, keine ahnung kuidas see eesti keeles on. Need kummid millega nii suvel kui talvel sõita võib. Ühesõnaga minul on jälle masendus ja täna kuulsin et isegi aprilliks lubatakse lund veel :(:(

Eile sattusime hostemaga söögilauas sakslaste joomisest rääkima. Ja mina arvasin, et eestlased on joodikud..hah. Igatahes ta rääkis mis vägisegudega mu õed-vennad kõik hakkama on saanud. Inga sai nt alkoholmürgituse 15 aastaselt, Cord tuli ALATI klubist koju a) ilma saabasteta, b) ilma telefoni-rahakotita, c) ilma prillideta, d) politseieskordi saatel, Björn sebis end alati kellegi juurde ööbima ning ropsis seal kõik nurgad täis ning Lars.. haha, siinkohal pean naerma veits. Ropsis KAKS KORDA Meike käekotti. no kes ropsiks käekotti eksole. Studios (meie ainuke klubi siin) on iga nv kiirabiralli, sest kõik joovad nii mällu end, et lõpetavad alkoholimürgitusega. Ükskord oli eriti naljakas, olime Studios ja siis ma läksin juba välja ja , et Inga põõnab südame rahuga lumehanges. Loomulikult oli ta oma kingad, jaki ning koti ära kaotanud. Edasi ma ei tea mis juhtus, sest ma ei ööbind kodus siis, aga keegi viis ta koju vist ikka.
Ja eelmine nädalavahetus sai mu sõber seal türklaste käest niimoodi peksa, et istub praegu kodus ilma 4 hambata. Türklased on ühed toredad inimesed ma ütleks.

Aaaa, ja millest ma veel rääkida tahtsin. Nimelt GUSTAVOST. Meie uus võp Panamast. Ta on niii äge lihtsalt. Käib minu endises 10ndas klassis. Ma unustan koguaeg ära, et ta saksa keelt ei oska ja mulisen nii nagu ikka pool tundi ja siis ta lõpuks ütleb et ta sai täpselt 3st sõnast aru ja siis on jälle naljakuipalju. Eile käisime taga hiinakas söömas ja siis ta rääkis kuidas talle saksa kliima ikka meeldib, nii mõnusalt külm ja ei aja higistama üldse ja värki. Täna nägi ta esimest korda lund, eks esmaspäeval kuuleb mis emotsioonid tal on. Aga ma ei viitsi enam üldse blogi kirjutada, tahaks juba sooja suve ja vaheaega ja niisama lahe olla. Ja tahaks oma houmisid näha juba!

Hab` euch Lieb meine Schätze!

2010-02-27T10:40:00.000+01:00

Hea meelega kirjutaks teile, kuidas ma kõik facharbeitid kuu peale saatsin ja ühtegi teha ei viitsinud või kuidas ma oma juuksed põlema panin või kuidas ma oma jala välja väänasin või kuidas hostisa trepist alla kukkus ning haiglas lõpetas või kuidas me Ingaga ühel hommikul kooli sõites kõigepealt ise surma oleksime saanud ning seejärel ka ühe meie sõbra alla ajanud või kuidas ma omale toidumürgituse külge sain või kuidas mu saja aastane vanaema kaheks nädalaks Tuneesiasse sõitis, aga väljas paistab päike ning on 17 kraadi sooja niiet me lähme parem Meike ja Torgega Lüneburgi jalutama. Nautige oma lund seal, minul on suvi!

Mittelseminar

2010-02-22T14:25:00.007+01:00

Siit tuleb üks megapikk ja informatiivne post, aga ma tahan, et ma poole aasta pärast seda lugedes mäletaks, kuidas Uwe meid lastelauludega üles äratas või kuidas me türklastelt peksa saime.

Kõik algas sellest, kui ma laupäeval suurest ärevusest kell 5.30 üles tõusin, duśi all käisin ning kooli minna tahtsin. Katsin juba laua ja värki, sest mõtlesin, et teised magavad vist lihtsalt kauem täna. Võttis umbes 3 tundi aega enne kui aru sain, et täna on laupäev ja ma sõidan BERLIINI!

Teel Hannoveri istusin täpselt Hannofa 96 ja Bremeni jalkafännide vahel. Kõik olid purjus ning karjusid ja vaidlesid seal. Lõpuks küsiti ka minult, et kes on siis parem, Bremen või Hannofa. Õnneks olime juba Hannoveris ja ma jooksin suurest hirmust valet vastust öeldes mõnest jäsemest ilma jäädes välja. Hauptbahnhofis oli ka ekstrapalju politseisid ja korravalvureid kõikide jalkafännide pärast. (PS! Bremen võitis, JEHHHUUU) ICE-st, mis mind Berliini pidi viima jäin peaaegu maha, sest oli vaja ju JUST SEE õige kohvik üles otsida, kus mu lemmik kohvi müüakse. Jõudsin oma saja asjaga lõpuks rongi ja avastasin, et keegi oli topeltbroneeringu teinud ning ma pidin püsti seisma peaaegu 2 tundi. Julianiga sõitsime ühes rongis, ta saatis mulle muudkui sõnumeid, et NII HEA ON ISTUDA, MMMMMMM jne. Lõpuks olime Berliinis ning istusime 2 tundi kohvikutes ning otsisime Beritile Valentinipäevaks kingitust ja siis tuli JUHOOOOO! Ta kallistas mind nii kõvasti et mul on siiamaani sinikad alles :( Uimasime veel u 1,5 tundi kuni Berit oma hostõega kõpuks jõudis. NIIIIIIII HEAAAAAAAAAA oli jälle neljakesi koos olla nagu vanasti :):)

Loomulikult sõitsime S-bahnide ja värkidega täiesti vales suunas ning jõudsime oma ööbimiskohta umbes sada tundi hiljem, aga macht nix. Tegime check-ini, tutvumismänge, sõime-sõime-sõime ning passisime Beritiga kella 4ni üleval ning tegime kaotatud aega tasa.

Pühapäeva hommk algas kella 7-se lastelaulude mängimisega meie ukse taga. See lugu jääb mind vist elu lõpuni kummitama. Peale hommikusööki sõitsime linnatuurile, mida tegi üks mees, kes 42 aastat tagasi võp oli ning ikka elab. Vägev, eks? Tuur eriti huvitav polnud, sest me olime mõlemad Juhoga juba seda kõike näinud niiet mängisime niisama lolli bussis ja käisime teistele pinda.
Siis oli lõunasöök ning pärast seda Anpassungs ja Rückblick AGd. Pole aimugi, kuidas need eesti keeles on, aga need olid sellised asjad kus me väikeste gruppidena istusime, teed jõime ja jutustasime. Siis tuli õhtusöök ning peale seda sõitsime Berliini punase vaiba juurde. Berliinis oli praegu filmifestival ning iga päev sai seal staare näha. Meie õhtul olid seal kuulsustest Til Schweiger (sakslased teavad kindlasti - KeinOhrHasen, ZweiOhrKüken usw.), üks ilus naine kelle nime ma ei mäleta ning BEN STILLER! Uskumatult vana nägi ta välja, habetunud ning kortsus. Aga katsuda saime teda ikka :)
Õhtul oli kell juba üsna palju, aga läksime Berliini ööeluga tutvuma. See oli meil isegi yfukate poolt suurelt seinale kirjutatud. Leidsime endale täpselt Jugendherberge lähedalt ühe mõnusa resto, kus all peosaal oli ja meid VIPide kombel sinna toimetati. DJ pult klopsiti üles, diskokerad pandi lakke ning pidu läks lahti. Magama jõudsime järjekordselt kell 4.

Esmaspäev algas jälle kella 7st tõusmisega, seekord oli see veits keerulisem - lastelaulud enam ei aidanud ning siis pandi Rammstein üürgama. Peale hommikusööki sõitsime Saksa Ajaloo Muuseumisse. Seal pidime ausalt kõik magama jääma. Isegi nendel, keda see teema väga huvitas, oli raskusi silmade lahti hoidmisega, sest kõik olid nii vässud lihtsalt.
Sel päeval olime lõuna ajal linnas niing pidime brötchenid kaasa võtma. Üsna meeldiv oli päeval 1000000x saia süüa. Seejärel läksime kinno "Neukölln" -i vaatama. Lugu rääkis ühest türgi perekonnast, kes Berliini getos üles kasvanud on ning seal elavad ja nüüd tahetakse nad tagasi Liibanoni või kuskile saata. U 15 minti pidasin vastu ning siis nautisin mõnusat und kinosaalis. Koju jõudes saime kätte oma pildid Saksamaast, mis me OSKs tegime ning pidime seekord ka uued tegema. Nii äge oli vaadata, kuidas meie arvamus ning muljed Saksamaast täiesti muutunud on.
Siis sõime õhtust, milleks oli jälle brötchenid , tegime veel mingisuguse AG ning läksime tagasi sinna restosse, kus eelmine kordki olime. Töötajad olid juba sõberiteks saanud ning nalja sai megapalju. Magama jõudsime sel imelisel päeval kell 3 :O

Teisipäeval oli täielik surm kell 7 üles tõusta ning ma magasin peaaegu hommikusöögi maha. Siis oli jälle mingi AG, mille nimi oli jälle Deutschland Bild, aga pole aimugi mis me seal tegime. Siis oli meil maailma lahedaim AG, mis saksa keeles on Streitsgespräch. Eesti keelde tõlkides kaklusvestlus. Aga normaalsetele inimestele tuntud kui debatt vms. Teemaks oli lendamine, CO2 ning maailma kaitsime. Pidime ennast kõik pooleks naerma seal. Meil oli neli tiimi. Minu tiimi nimi oli Samantha ning me kehastasime noort juuratudengit, kelle isa kõik kinni maksab ning kes vabal ajal Rooma shoppama või Milanosse kohvi jooma lendab. Teine tiim kehastas mingit poliitikut, kes iga päev Freiburgist Berliini lennukiga lendab ning kellel pere koos haige vanaemaga Freiburgis on. Kolmas tiim olid "rohelised", kes kehastasid põllumeest, kes kõik ise teeb, juurvilju kasvatab, riideid õmbleb ning jalgrattaga sõidab. Neljas tiim ei pooldanud ka lendamist, et mäleta mis teema nendega oli. Mu lemmiktiim oli selle põllumehe oma, sest seal oli 15 aastane SEBASTIAN Columbiast, kes näeb välja nagu väike armas kohviuba. Ta rääkis nii nunnu hääle ja aksendiga ja oli kõigi lemmik lihtsalt :):):)
Me oleks mõned tunnid veel edasi vaielnud, aga pidime lõunat sööma ning peale seda Deutsches Kinemathek`i minema. Esimene mulje oli wooooooow, sest igalpool olid suured peeglid ja filmid jooksid jne, aga tegelt oli üks järjekordne muuseum lihtsalt. Pärast seda tegime linnarallit, kus erinevatele küsimustele vastust otsima pidime. Ma arvan, et pole vaja mainidagi, et minu tiim võitis eks. Siis sõime jälle brötcheneid ja läksime kinno rootsi filmi "Sebbe" vaatama. Kõik teised olid vaimustuses, mulle ei pakkunud aga rootsi keel väga pinget ning nii ma magama jäingi. ups. Õhtul läksime tagasi oma kohta jälle ja olime lahedad.

lmapäev algas väääääga vaevaliselt. Aga suutsime ruttu ära süüa ning tegime jällegi väga ägedaid AGsid. Ma arvan, et asi oli selles, et meie yfu teamerid olid niivõrd ägedad lihtsalt, muidu oleks see meganõme olnud. Siis mängisime Pipeline`i, kus torudega pall punktist A punkti B toimetada tuleb. 10 meetri korrektne läbimine võttis aega peaaegu tund aega. Kaotasime kahjuks, nuuuks :( Siis sõime lõunat ning tegime Bundestag-AGd. Valmistasime ette küsimusi, mida me poliitikutelt küsida tahame jne. Siis läksime jälle kinno seekord Ameerika filmi "Youth in Revolt" vaatama. Seekord ei jäänudki magama, korraks panin silmad kinni ainult. Üsna vaadatav oli iseenesest. Sel õhtul oli kavasse kirjutatud BERLINER NACHTLEBEN ning nii me kõikide teameritega Berliini baare vallutama läksimegi. Ja teie kurjad yfu silmad, kes te seda praegu loete, siis see oli KULTUUR. Me õppisime tundma ka Berliini ööelu, mis on sea lolles väga oluline. Koju sõitsime Beriti, Juho ja Julianiga ning eksisime ära nende värdjate bahnide pärast. Iseenesest pole nendega liiklemine üldse keeruline, aga meil õnnestub alati kaarte valesti vaadata. Ööbimiskohas olid kõik juba paanikas ning mõtlesid, et me oleme koju ära läinud.

Ma arvan , et ei pea enam mainimagi, mis kell me magama läksime ning neljapäeval üles tõusime. Peale hommikusööki läksime Bundestagi. Käisime ruumides, kuhu me sügisel sisse ei pääsenud ning tundsime end VIPidena. Puhusime ka ühe tädiga Rohelistest juttu ning küsisime igast asju. Ja lambist hakkas üks imbetsill Ameerikast, kes kõiki närvi ajas, rääkima sellest, kuidas Ameerikas soolaga aborti tehakse aga mõned lapsed ikka ellu jäävad. Tule taevas appi. Tema oli vist üks neist ellujäänutest. Millalgil sõime jä lle brötcheneid ja tegime tuuri kuskil. Peale seda käisime Beriti, Juliani, Juho, Pedro ning Vitori ja kaheteameriga Berliini mudelit vaatamas. Megapalju variante oli, mille vahel valida sai, aga me ei viitsinud enam muuseumidesse minna ja trippisime niisama ringi. Hiljem läksime veel Kreuzbergi, mis on n.ö ghetto seal Berliinis. Ausaltöeldes oli mul küll koguaeg sitt püksis ja suht õudne oli. Tänaval kõndisid ringi türklased suured makid õlgadel, kaks tüüpi vaidlesid ning üks viskas teise jalgratta sillalt alla ja üldse palju nalja sai seal. Kõik oli muidugi megaodav seal. Süüa-juua saime 2 euro eest tavalise ~10 asemel. Neljapäeval saime ka Kristeliga kokku. Käisime kõik väljas jälle. Niiii äge oli teda näha :) Õhtu lõppes aga küll nii piinlikult, et keegi enam sinna tagasi minna ei tahtnud, aga noh, juhtub.

Reedel saime kaua magada, kella7.30ni lausa. Sõime ja tegime väärtuste AGd. Saime igaüks 160 yfut ja pidime oksjonilt asju ostma. Mina ostsin rikkuse, karjääri, "outfit"i ning Spaßi. Kuidas see eesti keeles on? Lõbu, õnn , rõõm? ei tea, selle ostsin igatahes. Teised muudkui ulgusid ja ostsid seal moraali ja religiooni ja sissekuuluvust ja ma ei tea mida veel. Siis sõime lõunat ja tegime Ausblick AG-d. Tõlgiks eesti keelde, aga üldse ei mäleta, mis me seal tegime. Siis sõime õhtust ning valmistasime end Galaõhtuks ette. See oli see õhtu kus meie midagi teameritele tegema pidime. Kõik laulsid ja tantsisid ja tegime mänge, olime lahedad ning see oli ausalt maailmaägedaim öö MS-l. Magama jõudsime kella 5st.

Laupäeva hommikul olime laibad ja pakkisime asju, jätsime tsau ning mina ja Nadja pidime juba rongile jooksma, sest meie oma läks kõige varem. Loomulikult olid kõik bahnid jälle meie sõbrad ning me pidime 100000x bahni vahetama. Jooksime nagu segased ning jõudsime täpselt siis rongijaama, kui rong ette sõitis. Seekord ei viitsinudki isegi oma kohvritega seal mässama hakata ning istusime kahe vaguni vahele põrandale maha. Mina toetasin end vastu ust ning järsku tuli üks tüüp, vajutas väljast nuppu, uks läks lahti ja ma kukkusin peaaegu alla. Need vennad kes seal rongis töötavad ja pileteid kontrollivad ja värki irvitasid täiega meie üle. Ütlesid et nii lahe oleks kui me välja oleks kukkunud :D tropid noh.
Hannoveris jätsime Nadjaga ka tsau ja läksime oma teed. Ma seisin platvormil ja vaatasin kuidas mu rong ära sõitis, sest ma ei suutnud endale selgeks teha, et see minu oma oli. Pidin 2 tundi järgmist ootama, kuid sellest jäin ka maha sest avastasin et istun valel platvormil. Kolmanda rongiga sõitsin vales suunas ja edasi ei viitsi enam rääkida, sest häbi hakkab. Aga koju ma jõudsin ning nüüd tahaks kohe tagasi minna :(

Pilte võite orksist ja facebookist vaadata, ei viitsi neid kõiki siia üles toppida.

2010-02-09T15:53:00.003+01:00

Laupäeval oli Fasching meil siin külas. Mõtlesin, et ei viitsi kirjutada sellest, aga kuna täna on teisipäev ja jalad löövad siiamaani tuld, siis natuke muljetaks ikka. Teemaks oli Krelingen suurlinnana ning nii pidimegi me riides olema. Mina olin ärinaine, Inga oma sõbrannadega oli prost, Lauren oli maaler, Rain punkar, emm... palju oli autokostüümides inimesi, siis jooksis seal veel üks neiu mäki friikartulitena ringi ja tegelt oli ikka igasuguseid ksotüüme seal. Lõbus oli, aga 7 tundi 8cm-ste kontsadega pole nalja asi tantsida. Muusika oli iseenesest superäge, DJ Schmidit, kes ka Ana pulmas mängib, mängis. Hakkasime Laureni ja Rainiga kuskil 5 paiku sealt tulema, nad ööbisid ka minu juures ning koju jõudsime kell 6. See pidu oli iseenesest u 100 m minu majast olevas külalistemajas. Ise ka ei tea kuidas me seda teed tund aega kõndisime. Magasime kaks tundi ja siis tuldi neile järele ja meid Inagaga pandi koristama.
Kui lõpetanud olime, oli väss ka läinud ja siis tuli min gi imelik energia ja läksime Ingaga Ana juurde WIId mängima. Kell liikus helikiirusel ja enne kui märkasime oli kell juba 1. Magama jõudsime kella 2-st. Hommikul tõusime rõõmsalt kell 6 üles ja läksime kooli. Tegelt nii rõõmus see tõusmine ei olnud, aga isal oli naljakuipalju kui ta meie nägusid vaatas. Kool oli vist mõttetu nagu ikka, ei mäleta ka eriti. Koju tulles mõtlesin, et äkki saan lõpuks magama, aga tutkit. Pidime hakkama Ingaga ettevalmistusi tegema, sest õhtul tähistasime ta sünnat tüdrukutega siin. Sõime mingit maailmaparimat asja, mängisime Sing Stari kuni kell 12 sai ja siis hakkasime kinke jagama ja pidu panema. Sing Star oli iseenesest lahe, Katrin sai kuskil Atzen DJde plaadi selle jaoks ja siis laulsimegi rõõmsalt õhtu läbi Disco Pogot ja Hey Babyt ja muid meie lemmiklaule. Ja ausalt, sellele, kes ütleb, et saksas sitt muss on, paneks küll panniga. Igatahes pidu venis jälle natuke pikale ning kell 5 mõtlesime, et viskaks õige pikali end korraks. Kell pool 7 ajasime end jälle üles ja sõitsime kooli.
Maailma ägedaim sõit oli! Inga saab nüüd ju oma autoga sõita ja nii me kuulasimegi oma lemmikmussi jälle liiga kõvasti, kerisime aknad alla ja kruiisisime seal. Kooli ette jõudes kõik jõllitasid algul ja siis hakkasid tantsima tänaval ja plaksutasid kui Inga välja tuli ning soovisid kõik 10000000x õnne talle. Koolipäeva lõpuks oli ta auto ilustikenasti kummikommidega kaunistatud millest nüüd mõnusad sitaplekid alles on.
Võiks ju arvata, et me nüüd magada saame, aga ei. Varsti tulevad kõik õed-vennad, vanavanemad ja ristivanemad siia. Ema küsis Ingalt mis ta süüa tahab (mis oli ilmselgelt vale otsus) ning nii me söömegi täna friikartuleid, chicken nuggetseid ning currywursti. Mulle sobib.

Millestki tahtsin veel kirjutada, aga ei mäleta enam...hmm

Ühel päeval rikkus vanaema mu maailmailusaima ja pehmeima ja soojema roosa pusa ära pestes seda mingi imeprogrammiga niiet see muutus siukseks okseroosaks. Teisel päeval tahtis ema seda uuesti pesta ning pani selle valgete (!) asjadega koos masinase. Mis ise arvate mis juhtus? Terve pere valged riided (kaasaarvatud minu maailmaägedaimad H&Mist ostetud valged pluusid) muutusid roosaks. Täna hommikul tehti sellest juttu jä lle söögilauas ja ema oli täpselt sellise näoga nagu mina oleks süüdi, et isa nüüd roosa aluspesuga ringi käima peab. Ma küsisin siis et miks ta selle valgete asjadega pessu pani, ta küsis vastu, et millega siis? Tumedatega vä? Siis oleks see ju siniseks muutunud :O:O:O Hallloo, tule taevas appi. Kõik lõppes sellega, et mul soovitati enam mitte nii ebakvaliteetseid asju osta, jätan meelde igatahes.

Laupäeval sõidan lõpuks ometi Berliini! Natuke nõme, et Mittelseminar täpselt karnevali ajal on, aga noja. Ja me otsustasime Ingaga, et peame suvel koos oma Endlich-18 sünnipäeva, millest tuleb DIE PARTY DES JAHRES! Selleks on juba korjandusfond ka avatud muuseas. Arvata võib, et raha läheb rohkem, kui normaalne on, aga mitu korda ma siis ikka 18 saan? :)

5 elutõde

2010-02-08T18:30:00.000+01:00

1) Sa ei saa kõiki oma hambaid keelega puudutada.

2) Peale esimese tõe lugemist proovivad kõik idioodid järele, kas see ka tõele vastab.

3) Esimene tõde on tegelikult vale.

4) Sa naeratad praegu endamisi sest sa oled idioot.

5) Su näol on ikka veel see totakas naeratus.

2010-02-02T21:07:00.001+01:00

EDIT: MEIL ON KA HOMME SCHULFREI, JUUUHHHHUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUU!!! Olgu tänatud FFN ning taevataat!

2010-02-02T18:49:00.001+01:00

Iga päev mõtlen, et huvitav kas seal kõrgete ja tähtsate Landkreisi meeste keskel, kes otsustavad kus kool ära jääb ja kus mitte, on keegi kellele lapsena kõvasti keegi minu landkreisist lumepalliga vastu pead viskas või miks meil ainukesena kunagi kool tormi tõttu ära ei jää. Bussid ja rongid ei sõida, aga kooli peame ikka minema. Noja, Pech. Homme toimub jälle kelgutamine, ma veel mõtlen kas minna või mitte. Natuke hirmus on küll sest Björn sõidab. Homme pean inglise keele presentatsiooni ka valmis tegema, mida ma selle 5 päeva jooksul üldse ei viitsinud. Mainisin ma üldse,et meil minivaheaeg oli? Vanemad sõitsid puhkusele ja nii me Ingaga kodus tühja panimegi koguaeg, oli meeldiv ma ütleks. Avatari käisin ka vaatamas millalgi. Sain 16 krooniga endale 3D prillid ja elu oli kui üks suur moosipall jälle. Avatar oli ülelahe muidugi, tore et ma hoolimata Juho jutust kui pask see on ja sellest, et see ulme/animatsioonfilm on, mis ei ole minu tass teed ikkagi läksin. Vahepeal on 6 kuud ka täis saanud siin. Ei ütleks, et siin aeg kiiremini lendab, kui mujal. Ikka 60 sekundit minutis, 60 minutit tunnis, 24 tundi päevas ning 182,5 päeva 6s kuus. Midagi muud märkimisväärset polegi rohkem juhtunud niiet adjöö ning muljetame siis kui ma berliinist tagasi olen.Tschüssi

2010-01-24T16:24:00.003+01:00

Nüüd ma panen kõik asjad kirja, mis pähe hüppavad.

Babypinkeln

Eestikeelne sõna selle kohta oleks liiga jube (baby = laps ja pinkeln = kusemine), niiet selle ma jätan tõlkimata. Aga siinmail peetakse katsikuid ilma lapseta. Meike ja Torge on siiamaani haiglas, aga ega see ei takista siis titeliiku tegemast. Ma sain alguses ikka aru, et me lähme haiglasse neile külla, aga läksime hoopis Larsi juurde. Seal sai nii palju nalja, et ma ei oskagi kohe kirjeldada seda. Seal olid kõik mu vennad ja nende sõbrad ja mina ja Inga. Kell 4 hommikul mõtlesime, et hakkame nüüd kodupoole sõitma. Poolel teel läks Björnil kõht tühjaks ning me keerasime otsa ringi ning sõitsime pool tundi tagasi Lüneburgi, et Burger Kingi minna. Aga see sõit oli lihtsalt megalahe, sest Cord juhtis ja nagu me teame sõidavad kõik mu vennad nagu pooletoobised. Kerge 270 ja rohkem oli koguaeg sees, muusika põhjas ja meil naljakuipalju. Vahepeal tulid mingid imelikud Baieri peolaulud ja ma lihtsalt nutsin sealt naerust. Ja miks meil Burger Kingi Eestis pole?? Palju parem ja odavam kui mäkk. Aga jah, autobahni ja oma Geschwisterid võtaks Eestisse kaasa hea meelega.

Heategevuslik koosviibimine Haiti jaoks

Seda korraldasid Saksa Punase Risti inimesed meie maja kõrval olevas külalistemajas, niiet loomulikult olime ka meie sinna oodatud. Esinesid tegelased nagu Nena ning Wise Guys ja paljud veel. Sakslased, te olete raudselt kuulnud. Üks haitilane, kes 6 aastat tagasi Saksamaale õnne otsima tuli jutustas ka seal. Näidati veel pilte ja videosid ja pool rahvast ulgus lõpuks. Igalpool olid annetuskastid ning telefoninumbrid kuhu helistada sai ning lastearmastaja nagu ma olen, annetasin UNICEFile, mis lubas, et iga sendi eest saab mõni haiti lapse elu parandatud. Õhtu venis jälle jube pikaks ja Cord arvas, et on hea mõte endal Punase Risti arvelt nosu täis tõmmata. Aga tänu sellele olen ma nüüd 10 euro võrra rikkam, sest me vedasime Björniga kihla, et Cord ei suuda munapühadeni kaine püsida nagu ta lubas. Mulle sobib.

Türklaste veidrad uskumused

Ma tahtsin sellest juba ammu kirjutada, aga meelest läks. Ühesõnaga mul on koolis palju türklasi, kes on kõik moslemid. Ja nad pidasid ramadaani mingi aeg. See tähendab, et süüa võib alles siis kui päike loojas on. Geograafias istun ühe kahe moslemi vahel ja nii naljakas oli kuidas ükskord ühel klausuri ajal kõht niimoodi korisema hakkas nagu elaks oma poegi otsiv karuema tal maos. Muidugi on ka neid, kellel kogu ramadaanist ja muust jurast täiesti savi on ja meiega alati rõõmsalt Burger Kingi või Döneri putkasse sealiha järama tulevad.
Larsi juures olid ka kaks türklast. Ramadaan on praeguseks läbi, kuid alkoholi tohib ikkagi ainult pimedas juua. Me jõudsime sinna just siis kui päike vaikselt loojuma hakkas, kuid ega see kutt suutnud vastu panna kui teistel õllepudelid näpus olid niiet ta võttis omale klaasi ja pudeli ja valas laua all klaasi täis.Kui ma küsisin, et misasja ta teeb seal, siis ta ütles et SSHHH, OLE TASA, ALLAH EI NÄE SIIA LAUA ALLA. Wuppertalis asjatasid ka türklased alati kottide varjus pimedates nurkades lootuses, et siis on nad nähtamatud. Ja tihti oli nii et kohe kui teismelised tüdrukud oma emade ja vaarvanaisade silme alt ära olid, lendasid kõik pearätikud ning maani seelikud käekotti.
PS! Praegu laulab Deutschland sucht den Superstar`is ka üks türklane mingis x keeles ja megahästi laulab:O

Küsimused, millest keegi üle ei saa

Vastan nüüd viimast korda ja kui keegi veel küsib, panen panniga.

Miks sa võp`iks läksid? - Põhjuseid on miljon. Aga teate, Tallinna trollides on nii Mustamäe kui ka Õismäe ning kesklinna liinidel alati kaks vanatädikest, kes on peast natuke uhhuud. Üks tädike räägib alati oma ette vene keeles, teeb on käega PANGE KÕIK PÕLEMA END liigutusi ning korjab igast kraami linnaprügikastidest. Teine tädike, keda Õismäel tihti kohtab, räägib alati liiga kõva häälega kuidas ta juute vihkab ja need karvased väärastunud abordijäänused võiksid juudimaale tagasi minna. Ning ükskord kui ma Kaubamajast Mustamäele sõitsin, nägin esimest korda seda kolmandat tädikest, kes saksa keeles minu kõrval istudes maailma sõimas. Ma sain ainult scheissest aru, aga saksa keel oli raudselt. Lõpuks ma läksin ka närvi juba, sest väljudes lõi ta niimuuseas mulle küünarnukiga ribidesse, aga eesti keelest ei teind ta üldse välja ning jalutas rõõmsalt välja. Ma õpin sind spetsiaalselt selle tädikese jaoks sõimusõnu, mida ma teda nähes täiest kõrist talle näkku karjuma hakkan.

Koduigatsust ei ole juba väää? - Eiää

Kas keelt on raske õppida? - Ma ei tea, ma ei õpi seda eriti. Mu intelligentsitase on nii kõrge, et kõik jääb ise külge mulle.

Kuidas on Saksa suurlinnad Eesti omadega võrreldes? - Paremini organiseeritud, transpordiliiklus on parem, palju rohkem ning kvaliteetsemaid poode, palju rohkem vaatamisväärsusi ning lihtsalt ajaveetmiskohti. Siin on STARBUCKS! Ma tean, et paljud räägivad, et tegelt on Starbucks täielik saast ning ülehinnatud, aga mulle meeldib. Saksamaal kohtad palju erinevaid rahvuseid. Täiesti normaalne on, et sulle mustanahaline, albiino, hunnik türklasi, hiinlasi, jaapanlasi ning muid lõunamaalisi ühel tänaval vastu tulevad nagu meil Wuppertalis tihti juhtus. Kui keegi Eestis mõnda mustanahalist tänaval näeb, keeratakse kael kahekorra ning vahitakse silmad punnis järgi, siin on lausa imelik ainult valgeid inimesi tänavatel näha.

Mis organisatsiooniga sa oled seal? - YFU Eesti. www.yfu.ee

Kes sul seal peres siis lõpuks on kõik? - Ema Petra, isa Thomas, õed Ana Katrin (+Tim) ning Inga Sophie, vennad Björn (+Melanie = Lennart), Lars (+Meike=Torge) ning Cord, vanaemad Ruth ning Gertud, vanaisa Cord, onud Peter (+Christa) ning Andreas, tädi Ulrike (+Bodo = Bo & Lea). Põhimõtteliselt on terve Krelingen Willenbockelite poolt vallutatud, sest kõik peale Larsi ja Meike elavad siin lähedal. Hostemal on ka veel miljon õde-venda aga nad elavad lõunas ja ma pole neid kunagi näinud.

Mis ained sul koolis on ning kuidas sul läheb seal? - Saksa keel, inglise keel, ajalugu, võrkpall, sulgpall, geograafia, eetika. Tundub et on hästi vähe, aga saksa ja inglise keelt ning sporti on mul kaks korda rohkem kui normaalne oleks. Alguses olid mul veel mata, bioloogia, füüsika ja keemia ka, aga kuna sain ise oma tunniplaani muuta, siis mõtlesin, et ei viitsi oma aju vaevata selliste asjadega. Koolis läheb hästi iseenesest. Mõnus lebo on koguaeg. Tagasitulles läheb raskeks kui ma tegelikult ka õppima pean hakkama.

Ning kurbusega pean tunnistama, et minus on endiselt säilinud anne plaane teha ja siis need üle lasta.
Ainult 20 päeva veel kuni ma oma inimesi näen!!!

Tänase päeva staar

2010-01-20T18:47:00.002+01:00

Torge Willenbockel - 4426g, 55cm, 16.30. Palju õnne Lars ja Meike!

2010-01-18T14:33:00.004+01:00

Tahtsin juba ammu Himmelfahrtist kirjutada, aga koguaeg läheb meelest. See tähendab Taevasõitu ehk siis mudapühade ajal sõidavad kõik üle 16 aastased bussidega kuskile kaugele ning tähistavad Jeesuse taevajõudmist ohtra alkoholiga. See toimub kooli ajast, aga ega siis õpetajad pahanda kui selline õilis eesmärk on. Minumeelest võiks me Eestis ka hakata rohkem Jeesust sellisel kombel tänama.
Koolis oli ka üllatavalt tegus päev. Kinnitasin Facharbeitide teemad ja valisin lõpuks omale spordikursuse. Facharbeitid on sellised suured tööd, mis igaüks iseseisvalt tegema peab. Tavaliselt on see ainult ühes aines, aga kuna mul nii friik tunniplaan on, siis pean seda kolmes tegema. Peame kirjutama 12-15 lk juttu, tegema presentatsiooni ning lühikokkuvõte klassis jagamiseks presentatsiooni vaatamisel. Üks inglise keele töö peab olema Iirimaast ning mina pealirjastasin oma töö "Irish Whiskey - Irelands` contribution to world`s liqueur market" ("Iiri viski - Iirimaa panus maailma alkoholiturule") ning teine Śotimaast, mille pealkiri on "From kilts to Loch Ness monster - all about Scotlands` quiddity" (Kitidest Loch Nessi koletiseni - kõik Śotimaa eripärasusest"). Ajaloo oma on "Entwicklung des Modes durch die Jahren" ("Moe arenemine läbi aastate"). Ajaloos täpset teemat ei olnud, aga pidime valima teema, mis käsitleb millegi arengut kindla perioodi ajal. Tuli kohe meelde see pilt ning nii ma moe valisingi.

Igatahes nüüd on kuni kolmanda märtsini aega need valmis meisterdada niiet peaks varsti tegutsema hakkama. Spordiks võtsin sulgpalli ja tennise, nüüd pean reketeid ostma minema.
Oli meeldiv.

2010-01-16T13:32:00.000+01:00

Ühel YFU kokkusaamisel sain tutavaks Bettinaga, kes oli kunagi Eestis võp. Ta elas Margiti peres, keda nägin ELOl ja kes on praegu Austrias. Bettina tädi on Merili hostema. Merili hosttädi elab samas linnas, kus mina koolis käin. Merili hosttädi juures elab Ming, kes on see uus poiss Hiinast, kellest ennem kirjutasin. KA SAKSAMAA ON VÄIKE! Ja Merili on juba oma tädil külas käinud teadmata, et mina talle niiiiiiiiiiiiiiiii lähedal olen. Hämming.

2010-01-15T17:08:00.002+01:00

"Hey Baby, hat es weh getan wenn du von Himmel gefallen bist?"

Sakslased saavad aru, teised ei peagi saama. Aga no milline idikas kasutaks sellist sebimislauset :D:D:D Olgu, jätame nüüd insiderid kõrvale asume asja kallale. Ilm on ilusamaks läinud, kergelt juba sulab. Aga naised saunas rääkisid, et nädalavahetusel peaks uuesti sajama hakkama.Oh seda rõõmu! Praktikumide ja muude vahvate asjade tõttu jäävad paljud tunnid ära ning kooli satun harva. Aga ma olen viimasel ajal hakanud märkama, et ma saan isegi sellistes idiootsetes ainetes nagu geograafia ja ajalugu aru! Täna vaatasime geograafias filmi ning pidime märkmeid tegema ja ma suutsin kaks A4ja vajalikku infi täis kirjutada samal ajal kui Yanisa mu kõrval lillekesi joonistas ning minu nime tai keeles kirjutas. Tal kulus nelja tähe kirjutamiseks mitu minutit, täiesti ulme milline kunst see tai keel ikka on. Gossip Girli esimese osaga jõudsin ka täna lõpuni. Tuleks nüüd Inga koju, saaks järgmisega alustada.
Sain teada, et kevadvaheajal saan Bergen-Belseni töölaagrisse, kuhu tuleb veel peale minu 69 õpilast 11-st erinevast riigist, minna. Käime Anne Franki majas ja sõidame Hannoveri, Hamburgi ning Bremenisse, teeme erinevaid grupitöid Natsionaalsotsialismi teemal ning oleme lihtsalt lahedad. Berliinini on ka üllatavalt vähe aega jäänud, aeg lendab ikka megakiiresti. Homme lähme Björni ja Lennarti sünnipäevale, pühapäeval peaks oma inglise keele 400 sõnalise essee meedia kasulikkuse ning kahjulikkuse kohta kirjutama ning ongi nv jälle läbi.
Varsti pean jälle Eestist presentatsiooni tegema, kuid see peab olema lühike, ilma igavate faktideta ning HUVITAV. Kui kellelgil on ideid, kuidas ma selle HUVITAVAKS teha saaks, siis andke teada.

Ihr weisst, dass ihr mich liebt.
A.

2010-01-11T21:32:00.000+01:00

"I´ve got a sister in my family, I´ve got a brother in my family, I´ve got my mom and dad in my family, I love my family"

Kelly Osbourne

Ilm läheb aina hullemaks: raadios antakse katastroofihoiatusi, üle 100 inimese olid sunnitud autobahni lumehanges ööbima ja kõikides Landkreisides Niedersachenis peale Soltau-Fallingbosteli, kus mina elan, on ametlikult Schulfrei ehk siis kooli pole. Tänavatel käimine kulutab minutis 1000kcali sest ennast põlvini lume-soola sodist läbi murda ning seejuures end ka püsti hoida on paras katsumus. Mulle vähemalt. Kõik ohhetavad ja ahhetavad aknast välja vaadates, minu jaoks täiesti tavaline talv. Kuigi soojem on - enamasti ainult paar miinuskraadi, maksimum 5.
Koolis on ikka kõik lust ja lillepidu. Kartsin et ilma Itala lolli mulata läheb tundides igavaks, aga millgipärast on mul kõik tunnid, mis Italaga olid, asendunud Laureni või Yanisa tundidega. Hetkel on meil koolis 16 vahetusõpilast. 10 neist on Ladina-Ameerikast ja teevad OSKd nagu ma Wuppertalis tegin. Ja see 16nes on Christian Tśiilist. Ta on juba salapäraselt 2 kuud Walsrodes olnud ja keegi peale Kevini ei teadnud tast midagi, täna siis lõpuks nägime ära ta. Suht vahva sell. Alguses mõtlesin et boah, ta saksa keel on 2 kuuga ikka ülihea! Ja siis kuulsin, et ta on 12 aastat õppinud. Siis olin küll ikka eriti uhke enda üle,sest minu 4-5 kuuga õpitu on ikka sitaks parem! (tegin akna lahti, ego ei mahtund tuppa ära)

PS! Te ei kujuta ettegi kui suurt ajulist pingutust praegu korrektsete eesti keelsete lausete konstrueerimine nõudis :O

115 000 õnnekromosoomi ja kvaliteetaeg iseendaga

2010-01-09T20:42:00.003+01:00

Kui vaid kõik hommikud algaks Caramel Macchiato ja Double Chocolate Chip Cookie`sega....

..Hannover, sa oled äge!

Lõpuks õppisin ära kuidas telefonist faile arvutisse transportida, ole sa tervitatud!

2010-01-07T14:59:00.000+01:00

ja aina sajab ja sajab ja sajab ja sajab ja me mattume lume alla. säh sulle sooja talve

2010-01-05T22:57:00.003+01:00

Sa oled liiga õhukeselt riides. Võta minu püksid, ma võin ka homme suusatama minna. Ja võta minu jope, mul pole ka täna välja asja. Ja minu vanad saapad võid võtta, mul on 2 paari veel.

Kakleme kohtade pärast, aeglase taibuga nagu ma olen, pean ette istuma. Oh, ongi hea, äkki ei kuku täna nii palju. Hakkame sõitma, kõik peale minu karjuvad SCHNELLER! SCHNELLER! Ja Björn kuuleka vennana kuulab ning vajutab gaasi. Algus on tore ja vahva, suud-silmad on lund täis ning kõikidel on naljakuipalju. Siis keerab Björn metsateele. Ainult künkad küngaste otsas, puuroikad ning kivid igalpool, lumevallidest rääkimata. Iga 10 meetri tagant keerab minu kelk end pikali. Algus on naljakas, aga pärast 27-ndat kukkumist karjun ICH HAB KEIN BOCK MEHR ja unistan kojuminekust. Sõidame edasi, jõuame sirgele teele. SCHNELLER! SCHNELLER! kostub jälle. Ja seekord vajutab Björn korralikult gaasi. Minul on hirm, ausalt on. See on liiga kiire, kelgul enda hoidmine nõuab meeletut pingutust kuna isa antud püksid muutuvad märjaks saades ülilibedaks. Ja siis sõidab üks mu kelgujalutseist üle lumevalli ning ma lendan. Kohe kaarega lendan, pea löön raskelt vastu maad ära ning ei jõua ennast tee pealt ära veeretada. Meike suudab must mööda sõita, kuid tema tagant tulev Katrin kihutab mulle otse selga. Kelgu juppe leiab ka 10 meetri kauguselt. Mina laman maas ja mõtlen,et mis nüüd juhtus. ALLES OKEI? LEBST DU NOCH? Ja ma ajan end püsti. Seljast käib läbi kraks ning valu jõuab kohale. TUT DAS RICHTIG WEH? Ja ma ei suuda vastata. Vajan vähemalt 30 sekundit, et jälle hääl suhu tagasi saada. Katrin jookseb ringi ning näitab kõigile oma kahe ruutsentimeetrist sinikat, mis ta käele ilmus. Nüüd saab lõpuks ometi koju, mõtlesin. Aga ei, kelgujupid korjatakse kokku, Nadja sätib end Inga taha istuma ning sõit läheb edasi. Poolteist tundi hoian veel end kogu jõust kinni ning üritan mitte maha kukkuda. Sõrmkinnaste otsad ning fliisi varukad on jääs, kelgujalutsilt on puudu metallriba, mis seda paigal peaks hoidma, kuid lõpuks oleme koduvärava ees. Tõuseme püsti ning kaebame kõiksuguste valude üle mis meid hetkel piinavad. Björn sõidab traktoriga natuke edasi, kelgud järgi. Meike ei märka seda ning üks kelg sõidab talle jalgadesse. Sekund ja Meike on näoli maas. Ja vot see on meisterlik kukkumine, naerame veel külmetades mitu minutit ning seejärel lähme tuppa Kinderbunchi jooma. Mekib hää. Mõtlen, et hindan kahjud üle, lähen peegli ette ning vaatan selga. Texase osariigi suuruse sinika peal on selgelt näha kaks punast kelgujala jälge. Ilus ma ütleks, kunstiline lausa. Kõiki kehaosi valutades ning korrutades, et so schlimm ist es ja nicht, lähen korraks magama.
Mõne aja pärast ajab Inga mind üles ning kutsub alla korrusele, ema oli meie õnnetusest kuulnud ning tahtis veenduda, et ma ikka elus olen. Hoolimata minu vastu punnimisest ja seletamisest, et tegelikult on kõik hästi ning minuga on hullemaidki asju juhtunud, näeb ta lõpuks. Kartes, et ma jään invaliidiks, tahab ta traumapunkti sõita. Seekord jääb minu sõna peale ning me piirdume vaid ohtra kreemitamisega. Lähen jälle ülemisele korrusele ning üritan seda läbitorkavat valu ignoreerida Super Mario mängimisega. Ja kostub koputus ning mu tuppa astub isa. Ei ole võimalik, mõtlen endamisi. Ta ei ole terve aasta jooksul kordagi minu toas käinud, ta on üks sellistest isadest, kellele ei meeldi noorte privaatellu nina sorkida. Muidugi kui jutt Inga kuttidele läheb, on ta kohe agar küsimusi esitama. "Na, was ist denn passiert? Alles klar mit dir? Sicher, dass du nicht nach Krankenhaus fahren möchtest?" Küsimusterada jätkub, ta on tõsiselt mures, et äkki murdsin mõne seljalüli ära. Kas ma tõesti istuks siin ja mängiks arvutimängu, kui mõni mu seljalülidest puruks oleks? Aga ma tunnen ülimat rõõmu nende kõikide muretsemise ning hoolimise pärast. Mida ma teen 182 päeva pärast? Arvatavasti upun kurbusesse. Ich werde euch, meine liebe familie, echt sehr vermissen!!! süda nende pihta.

Ja nüüd, kui mu õhulennust on mõõdas juba enam kui 9 tundi, jõuab kohale peavalu. Prost! (loe proost mitte prost nagu prostituut) ning nautige talvemõnusid!

2010-01-04T19:28:00.000+01:00

elu kui üks suur rasvane Berliner! <3

2010-01-03T17:30:00.002+01:00

Hommikul oli nii igav, et läksime Ingaga Ana juurde Wii-d mängima. MEGASUPERHÜPERLAHE. Teie, kes te kõik mõtlete, mida mulle üleealiseks saamise puhul kinkida, siis palun väga. http://www.pixmania.com/mangud-wii-games-console-includ/eeee4120046_jvart.html seda selli tahan endale. Just sellist kus Wii Sport ja Wii FIT koos on. Lisaks sellele, et sellega meeletult naerdes kõhulihaseid treenid, saab sellega ka tegelikult trenni teha ja see on lihtsalt üle prahi asi.(issand mis väljend:O) Ana juures sõime jälle ennast segaseks ja siis tulime koju.
Tahtsime suuskama minna, aga paps oli ühtede suuskadega juba läinud ja ega üksi ka ei viitsi eriti. Ajasime siis rahva kokku ja läksime kelgutama. Meil on ju siin praegu praktiliselt sama palju lund kui Eestis hetkel. Viimati oli siin selline lumi aastal 1979. Vägev,eks. Ja siin ei kelgutata mingite tavaliste plastmassjubinatega, vaid ikka õigete tsaariaegsete kelkudega.
Leidsime lõpuks mingi mäe ja elu käis silme eest läbi, kui sealt alla sõitsime. Siis avastasime, et 20 teist külatatti on megaheale mõttele tulnud - kelgud seati traktori taha ritta ja niimoodi kiljudes nad sõitsid. Meid ei tahetud millegipärast kampa võtta, aga selle asemel, et haledaid heidikuid mängida, läksime me koju ja palusime papsi, et ta oma traktori välja ajaks. Me olime 8kesi ja mina olin loomulikult viimane, kus tegelt kõige rohkem nalja sai. Muidugi lendasin ma maha umbes kakssada ja üks korda, aga enamasti sp, et Inga mu ees istus ja pidevalt kurve tegi. Isal oli ka naljakuipalju kui me kiljusime ja nii andiski ta aga gaasi. Mingil hetkel öeldi, et olge nüüd kuss, hobune on tee ääres ja keegi istub tal seljas. Ja just sel hetkel tegi Inga maailma kõige haigema kurvi ja ma pidin peaaegu maha lendama ja kukkusin kogemata kiljuma. Hobu tõusis tagajalgadele ja tädike kukkus maha. Ups. Aga kuna kõik olid elus, sõitsime edasi. Loomulikult ei ole mul ju normaalseid talve asju peale jope siin niiet olin teksades. Isegi sukkapükse ei eksisteeri mul siin nagu ma avastasin. Õnneks sain kellelgtki mingid talvesaapad niiet jalad olid soojas. Ja siinse vanaema kingitud 5 paari villaseid sokke tulid ka kõik järsku kohe kasuks.

2010-01-01T18:11:00.002+01:00

Aastavahetus oli tore. Täna hommikul kell 8 veekeskusesse minna oli ka tore. Kõik on tore. Ma olen lahe.

2009-12-30T23:42:00.000+01:00

AILE KÄIS SUUSKAMAS! jah, päris suuskadega päris lumel. Eile paistis päike ja oli üle 10 kraadi sooja. Täna oli uudiste järgi 40 cm lund. Igatahes võtsin kohe hoo sisse ja panin ajama, Inga ukerdas järgi. Üldse ei ütleks et ta Soomes eelmine aasta oli, suusatada küll ei oska. Igatahes murdis ta oma suusakepi pärast 10 minti ära ja me pidime koju tagasi sõitma. FUN. Aga need 10 minti olid vahvad.
Tänu lumele ja libedale ei suuda ma jälle jalul seista. Jiska juurde minnes panin enne autot käna ilusti. Emal oli naljakuipalju, tropp rsk :D kõik irvitasid tegelt. Kaasaarvatud mina. Kuni ma autos avastasin, et mu parem jalg on järjekordselt pees nagu iga talv. Hüppeliiges paistes ja terve sääreluu valutab. Ja nii juba aastast 2003 kui ma selle jala luu ära lõhkusin. Ilus on see eluke meil.
Rääkisin emaga nii, et jään 12-ni Jiska juurde, siis korjab ta mu peale. Aga Ingal oli tingimata täna vaja kinno minna ja ema ei olnud nõus kaks korda sõitma ning nii tiritigi mind kell 8 juba sealt minema. na toll. Aga kodus oli ka hea olla, istusime kõik ja vaatasime Das Duelli kus olid mingid haiged koomikud ja ma sain saksa naljadest aru ja särasin oma teadmistega ja oli hea. Üldse on kuidagi hea kõik

2009-12-30T02:45:00.000+01:00

praegu tuli oma väikeste kätega rohitud maasikapeenrast oma väikeste kätega korjatud tumepunastest maasikatest emme kätega tehtud tehtud maasikamoosi, pagari kätega tehtud õhkpehme krõbeda koorega viilutamata saia ning lehma siseorganitega tehtud piima isu. njämmm. õnneks olen ma meie aia maasikahooajaks olemas.

ja südame ajab pahaks siinne 3,5-5% piim, mis maitseb nagu koor

2009-12-30T01:37:00.001+01:00

"Unsere Scheiße stinkt genauso wie eure, aber man riecht sie nicht, weil Hausmädchen auf unseren Klos stündlich eine erfrischende Duftnote verspüren, die von Französischen Parfümereun exklusiv für uns kreiert wurde."

Kuna on vaheaeg, mis tähendab, et ma olen järjekordselt transpordi puudumise tõttu kodus lõksus ning tänu interneti saabumisele ülemisele korrusele istuvad Inga ning Cord 24/7 oma tubades, tundsin suurt puudust saksa keelest ning haarasin saksa keelse Gossip Girli järele. Iga teise sõna tõlkimine on asendunud iga viieteistkümnendaga. Õnneks on Ingal 9 osa olemas, niiet lugemist jätkub. Kirjutamist aga nii palju ei jätku, sest ei ole millestki kirjutada. Kõik päevad peale jõule olen kodus tühja passinud. Istun päev läbi arvutis või vaatan telekat või vegeteerin niisama. Ühel päeval käisime siiski ka linnas korraks. Raiskasin oma kinkekaarte ja ostsin pluusi, millest väga puudust tundsin. Homme saan kaksikute, Laureni, Jiska ja Rainiga kokku. Teeme filmiõhtu jälle, mis tähendab meie mõistes päev läbi õgimist. Sain Britta ja Köösti kaardi ka kätte täna hommikul ja suutsid ikka naerma panna küll mind :D Vägevad olete mul. Kus te muidu olete kõik mul kes kirjutada-joonistada lubasite?? See oli mu esimene kaart sellel aastal. Pange aga näpud tööle kõik. Minul teie aadresse pole, aga teil minu oma on, niiet jään ootama :)
Esimesel jaanuaril lähme veekeskusesse, sest isal ja vendadel on alati jõhker pohm ja see pidi parim ravim olema. Eks näeme siis. Muidu isa ütles et ta tahab näha kui palju keskmised eesti noored alkoholi kannatavad, niiet tal on plaan mind purju joota vist :D aga teda teades on ta ennem laua all kui mina alustadagi jõuan.
Juho tegi ka tuju heaks just. Ta tädi elab Berliinis ja Juho jääb sinna kaheks nädalaks peale YESi ja ütles, et ma võiksin ka sinna jääda. Iseenesest vägagi ahvatlev pakkumine. Jääksin küll meie lahedast bussisõidust ilma, aga ikkagi, BERLIIN JU! Nojah, vaatab mis saab.

Järgmise aastani!

2009-12-26T21:08:00.002+01:00

.. ja kinke aina tuleb. me likey :):)

2009-12-26T14:23:00.002+01:00

parima jõulukingi auhind läheb Sofja Dubrovenskajale, kes mulle Trooja hobuse saatis. aitäh sofi, MA OLENGI SEDA ALATI TAHTNUD!

2009-12-26T13:27:00.000+01:00

Aga ma arvan, te tahate midagi peale meie menüü ka teada eks. Jõululaupäeval ajas ema meid kell seitse üles, et me teda aitaksime. Kõigepealt koristasime veits ja siis hakkasime kokkama. Tegime 200 väikest lihapalli ja suure hunniku kotlette. Siis küpsetasime kaneelirulle ja berlinereid. Need on nagu moosipallid vist. See oli ikka eriti rõve kuidas me neid tegime, fritüüri läks 2,5kg ehtsat rasva. Ja seal sees need pallid mulisesid rõõmsalt. väk. Ja siis uimasime kuni tuli õhtu ja tulid vanaema ja onu ja saime oma esimesed kingid kätte.
Eile saime magada kuni lõunani ja siis tulid Ana ja Tim ja Meike ja Lars ja kõik vanaemad ja vanaisad ja Lennart ja Björn ja Mellie ja siis oli maja nii rahvast täis, et ma tahtsin vetsu peitu pugeda. Sõime, sõime, sõime, sõime, saime kinke, sõime uuesti, vaatasime telekat, SÕIME jälle ja siis läksid kõik minema ja me vaatasime ema, isa ja vennaga kella poole 2-ni öösel mingit haiged westernit.
Täna sõime jälle nagu segased, aga täna õnneks külalisi polnud enam.
Mis ma siis kingiks sain? Ma sain kokku 13 kinki. Kaks kaelakeed, kaks paari sokke, käeketi, käekella, kõrvarõngad, käekoti, salli, H&M kinkekaardi, C&A kinkekaardi, lõhnaõli ja 20 eurot. Aga isegi nende kinkide pärast ei tahaks ma seda hullust uuesti üle elada. Lars ütles ka et järmine aasta jääb tema üksi koju jõulude ajal, sest seda kõike on liiga palju lihtsalt.
Ülejäänud vaheajast arvatavasti vegeteerin niisama ja panen tühja. Aastavahetuseks tahaks väga Merilile külla minna, aga need kuradi rongipiletid on täielikud kirved. Niiet ilmselt veedan ka aastavahetuse kodus.

58 PÄEVA BERLIINI JA FANTASTIC FOURINI!!!

2009-12-26T12:03:00.003+01:00

24.12

Eelroog: singiviil koreandri, tomati ja mangolõiguga
Eelroog 2: mozarella täidisega tomatid
Pearoog: rostbiif kartulikroketite, segasalati ning terava couscous kastmega
Dessert: valgeshokolaadi tarretis sidrunikastmega

25.12

Eelroog: riisi-kreveti salat mandariiini ning ananassiga
Eelroog 2: lihapallisupp
Pearoog: hirvehautis metsaseente, fooliumikartulite ning moosiga täidetud küpsetatud virsikute ning ploomidega
Dessert 1: vaarika-kodujuustu tarretis shokolaadilaastudega
Dessert 2: munalikööri, amaretto ning pähklijäätise kuulid sidrunimaitselises korvikeses

26.12

Eelroog: küpsetatud hiidkrevetid õliga
Pearoog: grillitud lõhefilee kalamarjakastmes metsriisiga
Dessert: vaniljepuding metsmaasikatega

enam te mind hapukapsa ja verivorstidega küll ei tõmba

Berit!

2009-12-19T22:00:00.007+01:00

2009-12-14T19:23:00.002+01:00

No kurat mida te ähvardate koguaeg et TEISIPÄEVAL LASEN TEID KÕIKI MAHA DEBIILIKUD kui ise alles allameetritropid olete?!? Ilmselgelt käib jutt praegu sakslastest. Järjekordselt toimus koolis evakueerumine, sest mingi 8.nda klassi kutt kirjutas ühes portaalis (sakslaste orkut enamvähem) et tal on kõigist ja kõigest kopp ees ja laseb kõik õhku. Eriti närvi ajab, kui sa korjad oma viimase jõu kokku, et ennast üles ajada ja kooli minna ja siis pead üsna pea koolist väljuma ja 2,5 tundi bussi koju ootama. ggrrrhhh. Debiilikud rsk.
Niedersachseni teises otsas ähvardas ka üks poiss, et laseb kõik maha ja enne kui politsei reageerida jõudis olid 16 inimest surnud. Siin on rohkem draamat kui Ladina-Ameerikas! HANKIGE HOBID OMALE KALLID INIMESED!

Homme arvatavasti arvutisse ei jõua niiet PALJU ÕNNE JUBA ETTE ÄRA MITTE-ENAM-NII-VÄIKE PLIKA!

2009-12-11T21:21:00.000+01:00

pidu, my ass. ma näen siin ainult nelja purjus tüdrukut ringi töllerdamas.

Ein bisschen Gold und Silber, ein bisschen Glitzer Glitzer

2009-12-11T13:41:00.005+01:00

Kõnnin iga päev ringi ja muudkui hüppab mõtteid pähe, mida siia kirjutada ja niipea kui läpaka taha istun, on pea tühi nagu pangakonto hetkel.
Lõpuks ometi sain oma tugiisikuga kokku, tuli välja et ta oli mitu kuud peaaegu suremise äärel ja mina mölisesin, et miks ta endast teada ei anna :( Lauren ja Itala olid ka seal, sõime alguses Renate juures ja läksime kinno ZweiOhrKükenit vaatama. See oli tõesti SUUREjooneline :D:D kõik, kes näind on, teavad millest ma räägin. Mul oli vahepeal natuke De Ja Vu, kui seda vaatasin. Mingil hetkel oli seal selline olukord, kus üks kutt oli oma sõbranna juures öösel olnud ja see sõbranna läks poodi hommikul. Kutt jäi üksi korterisse ja tahtis vetsu minna. Ja just sel päeval oli tal jõhker kõhulahtisus. Tegi siis oma tegemised ära ja hakkas vett laskma, aga midagi ei tulnud. Siis leidis tüdruku kirja, kus oli kirjas et viitsid ära vetsu kasuta, vett pole hetkel. Ja siis otsis see tüüp mingi kilekoti ja hakkas seda kõike kraami kotti panema. Pärast unustas koti korterisse ja ise läks minema ja üks läks lukku. Ja siis meenus see talle ja siis oli hull teema et uuesti korterisse saada. Raudselt olen näinud täpselt sama asja kuskil filmis. Natuke naljakas oli Renatega sellist filmi vaadata, aga no ise ta tahtis :D Rääkisime veel temajuures igasugustest asjadest. Kuna ma sain stipi Natsionaalsotsialismi essee eest, siis YFU tahab mu kevadvaheajaks kaheks nädalaks töölaagrisse saata :D Vägev. Ei aga tegelikult ma arvatavasti lähen ka. Oleme endises konsentratsiooni laagris ja oleme niisama lahedad. Koolis käis ka ükspäev üks endine nats. Imelik on mõelda, et selline asi nagu endine nats saab olemas olla, sest kui juba kord natsistlik mõtlemine sisse juurutatud on, siis ega sellest ju nii lihtsalt lahti ei saa. Ta oli peaaegu saja aastane, esiridades pidi vihmavarjuga istuma, sest tatti pritsis igasse ilmakaarde ning hääl ja ka kõik liigesed värisesid nagu puulehed sügistuules. Iseenesest oli kõik väga huvitav mis ta rääkis, aga paljut sellest ma ei uskunud. Nimelt oli ta noorteparteis, mis aitas kaasa küüditamisele ja konsentratsioonilaagrite ülesehitamisele ning tema väitis, et sel hetkel ei teadnud nad üldse midagi, mis Hitler teeb. Hallooo? Sa oled kuskil parteis, ajad mingit kahtlast asja, näed iga öö kuidas sinu naabrid ja lähedased minema viiakse ja kunagi tagasi ei tooda ja siis väidad et sa ei teadnud asjast midagi? Ja kui ta sõjaväkke astus, võitles ta ju otseselt Hitleri poole peal. Ja siis kui Hitler ennast maha lasi, avastasid nad kõik kui kolepaha ta oli. pfs. Ja sellest hetkest on ta täiesti vastupidisel positsioonil, kui üle 70 aasta tagasi.
Me rääkisime Laureni ja Renatega ka täiega pikalt Saksa ajaloost, Itala magas sel hetkel suu lahti diivani peal. Renate andis mulle ühe kolmest raamatust, mis pärast kõikide natsiteemaliste raamatute hävitamist alles jäid. Muidugi ei ole see originaal, aga tekst on kõik 100% sama. Uskumatu kui erinevad on raamatud, mis sõja ajal ja need mis tänapäeval kirjutatud on. Millalgil lähme Renate ja Laureniga ka Holokausti majja, mis siin lähedal on. Sain just ükspäev teada, et minu hostvanaema vanemad olid juudid ja nad lasti lihtsalt tema silme ees maha. Tema pääses tänu mingitele sõduritele, kes Hitleri vastu üritasid olla.
Okei, aitab küll ajalootunnist. Sain paki eile kätte, aitüma! Eriti ruttu tuli, 4 päevaga ainult. Hostema ei tahtnud mulle algul anda seda, ütles et arvatavasti on sulle seal ju jõulukingid, niiet jõulude ajal saad. Ma mõtlesin koguaeg et jaaa, sinu jõulukink on ka seal sees :D Aga lõpuks ikka andis. Ma ei saa aru mida need postipoisid selle pakiga tegid. Täiesti kapsas nägi välja ja kommikarbid, mis seal põhjas olid, on ka täiesti kortsus. Ühel pakil on põhi täiesti alt ära niiet seda ei saa küll kellelegi kinkida. Õnneks olid teised asjad terved. Ja muuseas, Aiki ja emme, mis värk see on kus need tikutoosid sees olid? On see küünlajalg või peavadki need tikutoosid seal olema?
Eile oli muidu superäge päev, inkas sain koondhindeks 13 punkti, mis tähendab 1 või 1-. Pole paha ma ütleks. Võrkpallis sain 12 punkti. See on vist 2. Aga jällegi mitte paha, sest mina olin ainuke, kes nii palju punkte sai. Eriti hea tunne on, kui spordis saad rohkem punkte, kui mingid jõhkrad musklimägedest kutid :D Ja rohkem hindeid ma sellel poolaastal ei saanud.
Täna Itala muusika sees sorides leidsin sellised artistid nagu J.M.K.E, Vennaskond ja Kala. Alguses mõtlesin, et ju siis on Brasiilias ka mingid sellised. Aga ei, täitsa eesti keelt kuulsin seal, ise ka ei uskunud. Itala ütles, et ta parim sõbranna kuulab eesti muusikat, sest tuleb Eestisse järmgine aasta võpiks. Ma väga loodan, et ta saab kuskile Tallinna või Tartu ümbrusesse, sest vastaseljuhul sõidab ta õige pea koju. Ta tuleb ju Saó Paolost, elusees ei suudaks ta kuskil Jõgevas või Võrus elada. Leidsin Italalt veel palju head kvaliteetmuusikat, niiet nüüd olen ma 660 loo võrra rikkam jälle.
Vanemad sõitsid puhkusele jälle, niiet oleme Ingaga kahekesi kodus. Laupäeval Hmaburig ei lähe, sest kooriga on peaproov. Ma ei tea kas mainisin, aga ma käin laulmas. Rääkisin vanematele ja Ingale ka, nad kergitasid kulme ja vaatasid sellise näoga, et misasja, sa käid kooris vää? Kui nad aru said, et see vist veidi pahasti öeldud oli, ütles isa et nojah, koor on ka ju üsna...tore. jaa, ist klar. Ma ei tea mis nad selle peale ütlevad, et ma saksa ajaloo töölaagrisse minna tahan. Täna tulevad mingid tüübid siia ja siis on pidupidu, aga eriti ei viitsi üldse. Süda kommidest paha ja vässu on ka olla aga mis teha.
Aaa, ja millest ma veel kirjutada tahtsin.. Meil on siin lähedal Briti armee küla, kus elavad ainult Briti sõdurid. Osadel on sakslastest naised ja kakskeelsed lapsed, osad elavad üksi. Mehed eriti saksa keelt ei oska, mõned üksikud ainult. Ja linnas nende kuulmine on muusika mu kõrvadele. Siin käib üks susistamine ja the asemel ze ütlemine ainult. Ja neile lausa õpetatakse, et kui th-d häädlada ei oska, häälda f. No tere hommikust! Oletame et mul on sõna thought (mõtlema) ja ma hääldan fought, siis tähendab see hoopis võitlema. Ja siis imestage veel miks õpilased nii lollid on kui neid täielikud tainapead õpetavad.

Jõuluvana salakoobas on see. Ma teen Kalevile nii palju reklaami siin, et nad võiksid mulle juba palka maksma hakata. (Teeme ära Bella, eks?)

TEXAS!

2009-12-06T16:45:00.002+01:00

Appi mul ei ole sõnu lihtsalt!!! Kahjuks ei võtnud digikat kaasa ja ei saanud seda võrratut elu seal jäädvustada. Ühesõnaga läksime siis isaga kahekesi kuuski tooma. Kõigepealt sõitsime ühte kohta, kus ootasid meid juba meie nimega 3 väikest kuuske. Kokku oli meil 7 vaja, niiet sõitsime Texasesse. Texas on ühe küla nimi Walsrode läheduses. Keegi ei tea miks, sest Texasega pole sel mingit pistmist. Õnneks võttis paps mulle ka kummikud kaasa sest ma tarkpea läksin oma ilusate saabastega. Issand seda pori ja soppa ja sitta ei suuda ma kirjeldadagi! Seal elasid kaks meest, kellel oma aias kuusekasvandus on. Ega pole midagi öelda, kuused olid jumala ilusad. Aga nii kui ma autost välja astusin, vajusin üle pahkluu muda ja sita sisse. Aias jooksid ringi sead ja lambad ja haned ja ma ei tea mis elukad veel. Ja üks kuradi hani tuli mulle kallale! Ma arvasin, et selliseid asju juhtub ainult filmides, ulme. See hani oli juba 22 aastane ja ta on peast veits kaputt ja siis hüppaski nokka plaksutades mulle säärde, ehtne murdja oli. See mees ise oli nii uhke et tal valvekoera vaja pole. Ma ise mõtlesin, et oota kallis hani veidi, mõne nädala pärast lõpetad sa kellegi kõhus. Siin on kombeks hane süüa jõuludel. Samas ma ei taha mõeldagi kuidas üks 22 aastane hani maitsta võib. öäk. Need mehed seal rääkisid Plattdeutschi, mis on üks järjekordne murre siin. Normaalsed inimesed nagu mina räägivad Hochdeutschi. Arvata võite palju ma sellest jutust aru sain. Tavaliselt valivad inimesed mitu tundi ühte kuuske seal, meie isaga võtsime 4 esimest ettejuhtuvat ja tulime tulema. Aga seal olid kõik nii ilusad, et vahet pole eriti.
Koju tulles tulid Meike ja Lars siia ja siis saime kooki süüa jälle ja me saime veel komme ja shoksi. Natukese aja pärast tulevad Ana ja Tim ja siis saame veel kooki ja shoksi süüa. Elagu söömine!

2009-12-06T10:55:00.003+01:00

Võtan tagasi kõik pahad sõnad, mis ma Püha Nikolausi kohta ütlesin! Hommikul ootas mind ukse taga keskmise suurusega kingikott ääreni asju täis. Meil on siin üks megakallis saksa kosmeetikafirma, ma muudkui käin poes mööda neid lette ja vaatan ja imestan neid. Ja sellest samast sarjast sain ma jumestuskreemi, puudri, huuleläike, ripsmeduśi ja silmalaineri. Ma olekski pidanud varsti oma meigikotti täiendama minema. Ühed megaäedad ja soojad sokid sain veel ja ülejäänud kotist olid kommid, njämmnjämm :)
Eile kutsus ema mind endaga kuskile tuppa kaasa, kus ma veel käinud pole (siin on neid tube üsna palju kus ma käinud pole) ja ütles, et võid ise endale jõuluteemalised voodipesud välja valida. Issand, see oli reaalne voodiriiete ladu seal! Kõik suuruse, värvi ja kuju järgi ära sorteeritud. Uskumatu. Aga jõuluarmastaja nagu ma olen, valisin hoopis päikestega voodiriided. Ma mõtlesin eile, et tahaks mõnda patja ka juurde, sest praegune on üsna hale, aga ma ei jõudnud veel emale öelda seda. Mõni hetk hiljem tuli ta minu juurde ja küsis, et sa tahtsid veel patju eks? :O:O:O:O mõtetelugeja.
Ma nägin täna nii segast unenägu. Ma ei mäleta mis keeles see oli, aga Lord oli seal :):) me olime Hüürus ja seal oli veel Aiki ja hunnik saksa inimesi ja ma ei saanud mitte muffigi aru. Aga Lord oli nii pehme ja mõnna :) Niiet Aiki kammi teda ka vahest eks! Eile lõuna ajal hakkasid vanemad koertest rääkima. Siin kõrval on üks Berni Alpi karjakoer. Nad rääkisid et issandissand, see on reaalne monstrum ju. Ta on Lordist raudselt poole väiksem! Ta on alles kutsikas ka. Ei kujuta ette mis nad teeks kui Lordi näeks :D Aiki kuule tee mulle Lordist täies suuruses pilte, mul pole üldse midagi kellelegi näidata :(
Kohe lähme jõulukuuski Texasest tooma. Ma tean, ma ise ei saa ka veel sellele naljale pihta, aga eks vaatab.

2009-12-05T11:23:00.007+01:00

Ise ka ei tea kust see ime tuli, et lausa teist päeva järjest kirjutan, aga noh jah. Järgmised nädal aega olen audis, sest ajaloos kirjutan klausuri ja ma ei tea ju kottigi ajaloost. Täiesti ulme, et nad siin mitte kunagi ei spikerda ja nende elu ongi ainult üks suur õppimine. Nüüd protestivad kõik, sest koolisüsteem tahetakse muuta 13-nelt aastalt 12-le. Oh õudust ma ütleks! Nad peaksid siis ühe aasta vähem koolis käima ja jääksid ühe aasta võrra lollimaks ja seda ju küll juhtuda ei tohi. Tuupurid nad siin kõik. Aga kuna täna on püha laupäev siis koolist ma küll mõelda ei viitsi.
Eile oli plaan vaikselt tüdrukutega Clara juurde ja siis kluppi edasi minna. Aga seal oli nii kuradi lõbus ja naljakas niiet klubi jäigi ainult plaaniks. Aga järgmine reede see-eest kindlasti. Läksime siis Ingaga rõõmsalt sinna ja vaatasime et mida hekki, kõik tüdrukud olid end päkapikkudeks riietanud ja olid üsna purjus juba. Kõik tahtsid muudkui et ma neist pilti teeks, lõpuks oli kopp ees juba. Aga tegelt sai ikka täiega nalja, mängisime lauajalkat ja tantsisime ja olime muidu lahedad.
Eile rääkisin Maliniga msnis ja jutt läks kuidagi Solarisele. Mul oli nagu wtf, räägid sa solaariumist või millest? Mul polnud õrna aimugi misasi see Solaris on. Tegelikult ei tea ma üldse mis teil seal Eestis praegu toimub, mida kuhu jälle ehitatakse, kes kellega sebib või mitu inimest seagrippi surnud on. Koju tulles peate mulle Tallinnas tuuri tegema ja kõik uued ägedad hängimiskohad ära näitama.
Järgmine laupäev näen Beritit lõpuks! Kuigi plaanid on veits muutunud ja me ei saagi ainult kahekesi kvaliteetaega veeta, aga mida rohkem seda uhkem eks. Ja üks tüdruk ajaloost kutsus mind oma sõpradega Hannoveri, tahaks minna küll, sest nagu yfukad räägivad, et kui ära ütled, siis enam teist korda ei kutsuta, aga ega raha puu otsas kasva ja need kuradi jõulud on ka kohe käes. Maailm oleks ilma jõuludeta palju ilusam paik, nende asemel võiks nt kaks aastavahetust olla.

a, ja mis veel megaäge on, sain oma Mittelseminari info ja ma sain filmi, mis tähendab et me Fantastic Four saab jälle kokku, JEHUUUUU!

2009-12-04T15:33:00.006+01:00

Tänase postituse tahaksin pühendada Itala Oliviera Policarptole. Tegelikult ma ei pühenda seda talle, vaid tahaksin teile lihtsalt natuke temast rääkida. Ja olgu kohe öeldud, et kui mõni tulevane võp endas kasvõi natukenegi Italat avastab, siis viska kõik vahetusaastapaberid nurka ja püsi kodus!
Itala on vahetusõpilane Brasiiliast, kes on siin olnud juba jaanuarist. Ta oli ka meie kooli esimene vahetusõpilane, niiet tema järgi said kõik omale ettekujutuse vahetusõpilasest ja selle pärast tunnengi end väga puudutatuna. Tänu temale arvavad kõik õpetajad, et vahetusõpilased ongi mõttetud loodrid, kes tundidesse ilmudes, mida just tihti ei juhtu, ainult suu lahti magavad. Tänu temale hoiavad paljud inimesed koolis esialgu vahetusõpilastest veits eemale, sest nad arvavad, et kõik vahetusõpilased on 24/7 purjus või mõnuainete all. Tänu temale ei kutsuta vahetusõpilasi just eriti tihti pidudele, sest tüdrukud kardavad, et nende kuttidega hakatakse amelema ja kuttidel on hirm, et nad peavad jälle mõne peletise eest ära jooksma.
Italal on 0 sõpra siin ja ta on isegi teiste vahetusõpilaste seas vihatud. Isegi ta enda hostpere ei salli teda, ei teagi miks nad teda ära pole saatnud. Miks ta siis kellelegi ei meeldi? Nagu juba öeldud sai, siis tundidesse satub ta harva. Ja kui see ime juhtub, siis magab ta seal kõikide ees suu lahti ja terve klass naerab ta üle. Tal on savi, ta keerab teise külje ja magab edasi. Nädalavahetustel on ta pm alati purjus või ei-tea-kuhu sõitnud. Ta ei ole vist hästi vahetusaasta pondist aru saanud. Selle asemel, et siia Saksamaale keelt ja kultuuri õppima tundma tulla, tuli tema selleks, et mööda Euroopat ringi reisida saaks. Ja kui YFU keelab tal nt mõnel ilusal õhtul Pariisi sõitmast, ütleb ta oma perele, et ööbib sõbranna juures ja põrutabki Prantsusmaale. Ta on niimoodi terve Euroopa läbi rännanud, absoluutselt iga riigi. Hollandisse jäi ta natuke kauemaks, sest oli lihtsalt liiga pilves et midagi aru saada, magas pargi pingil ja oli õnnelik. Nüüd ütles, et ei saa enam kunagi Hollandisse minna, sest jättis suitsetamise maha. Seletasin talle, et jah, nii ongi, kui sa ei suitseta, siis sind ei lastagi kohe piirilt edasi, ebaõnn eksole. Italal on ka oma elumoto: "Drink and drive, smoke and fly" ja toimib siiamaani üsna hästi.
Minu esimesel päeval siin rääkis ta mulle, et kui saksa kutt sinuga rääkides sulle silma vaatab, pead temaga amelema hakkama. Ja seda rääkis ta kõigile vahetusõpilastele ja ka oma sõpradele Brasiiliast. Ta kannab peaaegu alati lühikesi pükse või seelikuid, et kõgile demonstreerida KUI palju ta vahetusaastal juurde on võtnud. Istudes on ta jalgadel alati poole meetrine hark vahel, sest nii on mugav ju. Röhitsemisest, krooksumisest ja muudest rõvedadest häälitsustest ei hakka ma parem rääkimagi. Minu õnneks on mul nii geograafia kui ka ajalugu temaga koos. OH JOY!
Täna saime aga geograafias terve klassiga ta üle naerda jälle. Ühel päeval mõtles ta, et sõidaks Itaaliasse, mõeldud tehtud. Seal kohtus ta mingi kuttiga, kellega oli kohe armastus esimesest silmapilgust eksole. Järgmisel päeval sõitis koju tagasi ja hakkas juba plaane tegema, et kolib Itaaliasse ja hakkab seal koolis käima jne. Pm ongi nad nüüd "koos". Ja probleem nimelt seisneb selles, et Facebookis julges mingi piff tema kuti seinale midagi kirjutada ja seejärel lisas selle tüdruku õde Itala oma sõbraks ja nüüd ta arvab, et see oli lihtsalt selleks, et Itala üle tsekkida ja see tüdruk tahab tema armast Pablot endale. Ja ossaissand kus oli alles draama, ta hakkas nutma peaaegu seal. Tegelikult nutsime terve klassiga, tema kurbusest, meie naerust. No oli naljakas.
Eile oli meil üsna asjalik vestlus narkootikumidest. Itala nimelt usub südame põhjast, et kuna marihuana kasvab taimest, siis on see looduslik ja tegelikult ei tee mitte midagi halba sulle ning sõltuvusse jääda on võimatu. Ka tabletid ja kokaiin ei ole hullud, sest neid on võimalik sisse süüa-tõmmata, ei pea süstima. Niiet et te kõik teaksite, siis ainuke paha narkootikum on see, mida sisse süstima peab! pfs, mul oli jälle naljakuipalju.
Kaasõpilastega ta ei suhtle, sest miks ta peakski kellegi juurde minema kui see keegi ennem tema juurde ei lähe?!? Või miks ta peaks kellegagi rääkima hakkama, kui teda ennem kõnetatud pole. Loogiline noh. Oma hostperet näeb ainult hommikuti ja siis on liiga väsinud, et neile isegi tere hommikust öelda. Päeval läheb koju ja magab. Sööb alati oma toas, mitte kunagi teistega koos. Sünnipäevadel soovib õnne ja läheb oma tuppa tagasi. Perega koos väljasõitudel ei lähe, sest noh, keine lust lihtsalt. Arusaadav ju, see ongi normaalne.
Igatahes Brasiiliasse ei tõmba mind küll mitte miski enam, kui sealt sellised inimesed tulevad. Lauren ütles ka, et me teeme kõikide inimestega "Itala on läinud"-peo kui ta järgmine kuu ära läheb.

Tegin ükspäev ühe väga ilusa pildi Italast kui ta järjekordselt ajaloos norskama hakkas ja ila ühest suunurgast alla voolas, kuid õpetaja käskis ära kustutada. Niiet leidsin ainult ühe natukene teda iseloomustava pildi. Selline tra-ma-ei-saa-midagi-aru-nägu on tal koguaeg peas, lõualuud ei käi ka kokku ja juukseid on kõik silmad-suud täis. Meiki kannab ta ainult juues, sest noh, kes ikka tahaks hommikul sellise inimese kõrvalt ärgata.

no küll see jõul oo ikka üks iluś aeg

2009-11-30T21:35:00.002+01:00

Ema otsib igalt poolt välja aina rohkem ja rohkem jõulukraami, klassiseinal ripub 25 advendikalendrit, VIVA pealt tuleb ainult jõulumuusikat ja kusagil Niedersachsenis jookseb juba teist päeva ringi mentaalsete probleemidega 15cm-se noaga naisterahvas. Ma isegi ei üllatu enam kui selliseid asju kuulen, siin on kõik inimesed kerge kiiksuga.
Jube on mõelda, et juba on 1. detsember. See tähendab seda, et mul on ainult 23 päeva aega kinkide pärast paanitseda. Samas tähendab see ka seda, et ainult 11 päeva veel ja ma näen Beritit! Uskumatu, et me elame vaid 3 tunni kaugusel üksteisest ja pole veel kokku saanud. 12. detsember on see püha päev, mil ma Hamburgi sõidan. Kõigepealt vallutame me maailma suurima Starbucksi (tegelt ka maailma suurim) ja siis vaatab mis edasi saab. Tõotab tulla üks järjekordne wunderschön päev.
Ja ma arvan, et ma pole kunagi esimesel detsembril ainult pusaga väljas käinud ja mitte külmetanud. Siinne jõuluvana tuleb arvatavasti tõukeratta või eesliga, sest saaniga pole siin küll midagi teha. Ja siin käivad päkapikud ainult 6. detsembril. Tegelikult käib hoopis Püha Nikita või keegi ja toob headele lastele komme. Ja mina teadupärast olen alati hea laps olnud. :)
Reedel lähen lõpuks ometi Studiosse. See on ainuke klubi moodi asi, mis siin ümbruses on. Räägitakse, et see pole midagi erilist, aga kõik peab ikka oma silmaga üle kaema. Räägitakse ka et nii Melanie vanemad kui ka minu h.paps tahavad järgmine aasta Eestisse tulla. Jeeeeeeeeeiiiii! Samas Inga räägib neile koguaeg kui mõttetu koht Tallinn ikka on ja mis te ikka ronite sinna. Asi lihtsalt selles, et kui Inga Tallinnas käis sadas padukat ja nad viibisid ainult marsruudil sadam-viru keskus. Oh jah.
Tegelt oleks palju teile rääkida, aga ei viitsi saja aasta taguseid asju meenutama hakata. Lisaks hakkab Unter Uns kohe. Niiet saatke mulle ikka kingitusi ja laulge aisakellasid üksteistele.

tschüssi

2009-11-18T19:56:00.001+01:00

saime praegu tornaado hoiatuse. aga muidu on kõik hästi.

Berlin, ich hab dich lieb!

2009-11-15T22:24:00.004+01:00

FAKK KURAT PRAEGU KIRJUTASIN KAKS TUNDI BLOGI JA SEE KUSTUS ÄRA! aga mis sitasti see uuesti eks. Ühesõnaga..

Ma ei teagi kust alustada, emotsioonid on endiselt laes praegu. VÕRRATU, VÕRRATU, VÕRRATU!
Aga alustaks reedest siis. Kooli lasin üle, ei viitsinud lihtsalt. Aga ärge arvake, et ma kodus magasin - ma läksin ikka ilust kooli, aga siis avastasin et mul on keine lust ja ootasin pool elu bussi et koju tagasi sõita. Herr Tonn pidi kella 3-st järgi tulema, tuli 4-st. Peale tema olid veel Brigitte ta naine, vahetusõpialne Taist Yanisa ning saksa keele õpetaja Maria Kasashtanist, kes kolm nädalat Tonn`ide juures elab. Sõitsime nii kaua, et taguots kasvas juba istmesse kinni, kell oli umbes 9 kui hotelli jõudsime. Tegime check-in´i ja veits kvaliteethuumorit rumalate saksa noormeestega ja läksime linna süüa otsima. Leidsime bikerite pubi ja no miks mitte eks. Ettekandjal oli ilmselgelt väga hea päev, tuju oli nii hea lausa, et viskas mu salati sellise pauguga vastu lauda, et ma mõtlesin et nüüd on taldrik katki kah. Lahkudes naeratas viisakalt oma võltsnaeratust ja jäi tippi ootama. Seda ta kahjuks ootama jäigi. Ma olin ühes toas, kus kaks kahekordset nari oli, Yanisa ja Mariaga. Kuna Maria on rase ja Yanisa on niisama imelik, siis mis te arvate, kes üleval magama pidi? Voodi nigises ja nagises koguaeg nii jubedalt, et ma mõtlesin, et kohe lendan Yanisale peale.
Hommik algas ilusti kell 6.30 eksta suure kohvi ja hunnikute schoko-brötchenitega niiet naeratus tuli iseenesest näole. Siis seiklesime natuke kõikvõimalike Bahnidega, neil on siin vist ausalt terve tähestiku nimelised bahnid olemas (S-Bahn, U-bahn, ICE jne). Esimene pikem peatus toimus Brandenburger Tori juures. See oli n.ö suur värav läbi mille inimesed said Ida-Saksamaalt Lääne-Saksamaale minna Berliini müüri ajal. Tegime pilte natuke ja läksime edasi. Loomulikult ei ole minust ühtegi normaalset pilti, sest Maria on vist kõõrdsilm ja ei saa aru kus digika ekraan on ja Yanisa pildistabki inimeste päid ainult.
Läksime edasi Reichstagi juurde. Meil olid juba ammu kõik paberid täidetud, et sisse saada, aga uksel seisis mingi jorss, kes ütles, et meie täna sisse ei saa. No tere tore eksole. Aga natuke ringi saime käia ikkagi, ainult ruumidesse, kus Bundestag tegutseb, ei saanud. Mingi imelik allameetrivietnamlane ajas taga mind, mul hakkas üsna imelik juba. Aa, alguses pidime turvaväravast läbi minema. Ma hakkasin piiksuma. Mingi jõhker kapp turva lendas peale mulle oma piiksumasinaga ja käppis mind igaltpoolt. Peale 5 minutit uurimist ei suutnud ta ikka aru saada, mis mul piiksub. Ta polnud just kõige kirkam kriit seal turvade karbis vist. Ma pakkusin, et äkki on püksirihm. Ta ikka vastu et eieiei, ei saa olla ja käppis mind edasi. Võtsin siis jõhkralt rihma ära, kõndisin uuesti väravast läbi ja Voila!
Väljas tegime pilte veel. Minust ei ole jällegi ühtegi normaalset pilti, sest nende jaoks on täiesti ebaoluline, et pilt otse tehtud oleks. Niiet nüüd on tunne, et Reichstag seisab püsti nagu Pisa torn.
Edasi käitusime täieõiguslike turistitena ja läksime City Tour`i bussiga sõitma. Sõitsime läbi terve linna ja see võttis oma pool päeva aega vist. Berliin võiks arhitektuuri pealinn olla. Seal on nii palju erinevaid modernseid ja ka vana-aegseid hooneid, et silm lausa puhkab. Siin vaatad ringi ja ainult punastest tellistest kuudid vaatavad vastu. Kunagi, kui ma rikkaks saan, ostan endale Upper Eastside Berlin`i katusekorteri, panen bareti pähe ja sõidan vintage rattaga mööda linna ringi nagu väga paljud sellel nv-l tegid.
Siis oli kell juba üsna palju ja tühi kõht andis endast valjuhäälselt märku. Hoolimata minu ettepanekust eht saksa toitu süüa, tahtis Yanisa ilmtingimata friikaid niiet läksimegi Fish&Chips`i. See haises nii rõvedalt kala järgi, et mul sai juba lõhnast kõht täis. Vägisi pressisin omale ühe kalakotletiga brötcheni sisse ja jooksin ruttu välja sealt.
Selle koha peal on mäluauk, mis toimus, aga eks me midagi vahvat ikka tegime.
Aaa, siis järgnes ajalootund Checkpoint Charlie ja järelejäänud Berliini müüri juures. Checkpoint Charlie on punkt, mille inimesed, kes ühelt Saksamaa poolelt teise minna tahtsid, läbima pidid. Ühel pool olid vene tśurkad ja teisel pool ameeriklased. Seal oli nüüd ka nii palju venelasi, kes oma matrjośkasid müüsid ja muudkui ROSSIJA, ROSSIIJA karjusid. Üks lendas mingi flaieripatakaga meie juurde ja seletas midagi vene keeles. Kõik kohe, et oh aile, sa ju oskad, viitsid tõlgi. Jaaa, ikka saab. Õnneks oli meil Maria Kasashtanist niiet temal oli naljakuipalju kui vene keelt kuulis.
Õhtul käisime teatris, vaatasime muusikali nimega "Winter Träume". Kõikidel sakslastel soovitan vaatama minna. See on midagi niivõrd lahedat, mida ta mitte kuskil mujal ei näe! Eriti Kristel, sul on see kodu ukse ees praktiliselt ju. See lõppes millalgil öösel ja siis läksime jälle sööma. Laupäeva õhtul Berliinis mõnda mitte-nii-täis restorani või pubi leida on üsna võimatu. Aga kerge tsikibriki ja saime ühte jalkabaari üsna ruttu kohad. Söögid olid liiga suured ja head et tõsi olla ja pärast oli üsna raske olla. Aga kuna oli jalkaõhtu, siis pidime sakslaste kombel ikka väiksed veinid-õlled tegema ja hotelli jõudsime 2 paiku.
Hommikul tõusime jälle enne kukke ja koitu ülesse, et muuseumitesse minna. Egiptuse omasse olid kella kuueni järjekorrad, niiet see jäi ära seekord. Selle asemel läksime Pergamoni muuseumi, kus olid igasugused Vana-Kreeka ja Islami värgendused. Muidu oli üsna igav, aga õnneks sain tänu audio-guide`le kvaliteetingliskeelt kuulata, niiet kein problem. Järgmine peatus oli Berliner Dom`is, mis on megasuur kirik. Kirik nagu kirik ikka ma ütleks. Turva läks pühaviha (hihi, naljakas) täis, kui nägi, et ma jeesusest pilti tahtsin teha. No andke andeks, et ma jumalaga sõbraks saada tahan :( Kuulsin kogemata pealt kuidas üks giid oma grupile rääkis, et sakslaste seas on usk väga suurel kohal ja kõik teavad kõigest kõike ja samal ajal ütlesin ma Mariale midagi saksa keeles ja siis see giid ütles, et tahate näha, see neiu kindlasti teab kõikide jüngrite nimesid. Vastasin naerdes (kogemata) ei ja terve see inglaste kari hakkas naerma. Ups, tegin sakslaste mainet maha. Peale seda läksime puudritoosi (? just nii on selle nimi). See on ka kirik tegelt, aga mitte tavaline vaid üleni siniste akende ja sp ka sinise valgusega.
Kõikide nende tegevuste vahepeal jalutasime niisama linnas ja ma muudkui ohhetasin ja ahhetasin kui kõiki poode nägin, kuid kahjuks ei olnud meil shoppamiseks aega.
Ja pm siis saigi minu võrratu nv läbi, niiet tschüss Berliin, hallo Krelingen ja hobusesõnnikuhais!

2009-11-13T12:26:00.003+01:00

Hamburgis oli ülikõvvv! Vaatasin eelmine päev telekast käsipalli, täiesti igav oli. Aga kohapeal oli ikka mega lahe. Rahvas elas kaasa ja karjus kogu aeg. Saal oli kaks korda nii suur kui Saku Suurhall ja see oli pungil rahvast täis. Muidugi tuli digikas kohale 12 tundi liiga hilja, niiet ei saanud jälle midagi jäädvustada. Hamburg võitis, Magdeburg kaotas. Koguaeg mõtlesin, et selline tunne nagu Siim oleks just suhu saand :D
Sõitsime sinna kahe autoga, mina olin autos koos Herr Tonni poja, ta sõbra, Laureni ja Keviniga. Nii koomilist sõitu pole veel olnud. Kõhulihased jäid naermisest valusaks. Kristoph sõitis nii hullumeelselt ja ma naersin pooleks ennast kui nägin kuidas Lauren kümne küünega istmest kinni hoiab. Aga tegelt võiks keegi Eestisse ka kiirteed ehitada!

Kohe tuleb Herr Tonn mulle järgi ja siis kolmeks päevaks BERLIINI, JEHHHHUUUUU!

2009-11-09T23:05:00.001+01:00

APPPIAPPPPPIAPPPPII! Ma pean ÜHEKSALE inimesele jõulukingid tegema. niiet palun ajurünnak ja laske oma kingiideed valla!

2009-11-08T18:09:00.002+01:00

Mis siis vahepeal juhtunud on? No vahepeal on näiteks 20 aastat Berliini müüri langemisest möödunud ja terve Saksamaa on järksu patriootideks hakanud. Ühel päeval mõtlesime ka et oleme spontaansed ja sõitsime Laureni, Kevini, Raini ja Yiningiga Hannoveri. Hannover on siiamaani kõige lahedam linn, kus ma käinud olen. Ma tundsin ennast jälle nagu tsiviliseeritud inimene, üldse ei tahtnud koju tulla. Iga viie meetri tagant oli jälle H&M ja mõni kaubanduskeskus. Hommikul suutis Lauren muidugi rongist maha jääda niisiis ootasime me kõik tund aega järgmist. Ja ma avastasin, et rongipilet Hannoveri ja tagasi maksab sama palju kui siit kooli ja koju sõit. Vägev eks. Igastahes me hängisime ringi Hannoveris ja järsku olid meil Laureniga kõhud megatühjad. Kevin ja Rain võtsid mingi väga haleda hotdogi kuskilt tänava keskelt. Niisiis läksime kõik Döneri otsingutele, sest ma pole seda ju augustist saati saanud. Kõndisime poolteist tundi ja mitte ühtegi söneriputkat polnud kuskil. Küsisime ka inimeste käest ja mingid mehed juhatasid meid ühele pimedale tänavale, kus kohe kindlasti süüa osta ei tahtnud, niiet kõndisime edasi. Lõpuks andsime alla ja läksime kuskile väga imelikku söögikohta. Kõik toidud maksid 3 euri ja püstijalu pidi sööma, rahvast oli metsikult. Kõhud täis, tahtis Kevin jälle oma kuradi kirikuid vaatama minna. Meie Laureniga mõtlesime et shoppame veel. Kuigi ega me midagi ei ostnud. Issand ma käisin maailma suurimas shokolaadipoes. See oli nagu kaubanduskeskus ja ainult kommi ja shoksi täis. Ostsin siis ühe megaväikse käsitsi tehtud karamelli shokolaadi, süües tundsin ma küll ainult raha maitset. Muidugi siis kui me enam döneri putkasid ei otsinud, oli neid igal pool. Iroonia missugune. Igatahes järsku avastasime et 3 minti on rongini aega ja rongijaam on teises linna otsas. Tegime elujooksu ja sõitsime koju.

Kolmapäeval lähme mu (ENDISE!) mata õpsiga Hamburgi Bundesliga käsipalli mängu vaatama. Tõotab tulla igav mäng, aga ma lähen HAMBURGI! Ja endine on ta sp, et ma otsustasin et ei viitsi enam ennast lollina tunda ja viskasin mata oma tunniplaanist välja. Niiet kui Eestisse tulen, ei mäleta muffigi enam. Aaa, ja see saksa tüdruk, kes USAs ära suri, oli mu kooliõe sõbranna. Jube.

2009-11-01T22:55:00.001+01:00

Hiihi, tuju on nii hea praegu. Läksin veits aega tagasi alla korrusele, h-ema ja h-isa istusid teleka ees. Läksin sinna tuppa ja isa ütles "Oo, hier kommt unsere Tochter" :):):) isegi haige saksa keelne Titanic ei suuda enam tuju rikkuda. Isal oli mingi rääkimisvajadus täna, rääkisime Eesti ajaloost ja venelastest Eestis ja mingisugustest Roomidest kuskil Tśehhis või mai-tea-kus. Suht häbi oli, et ma Eesti ajaloost sittagi ei tea. Nojah, juhtub.
Nädalavahetusel pidasime siis Laureni ja kaksikute juures Halloweeni. Päeval käisime kõrvitsaid ostmas, 25 eurot kõrvits :O:O:O jube. Palju nalja ja naeru oli seal ja pidu kestis hommikuni. Tal on nii vägev hostpere. Aaa, reedel käisin nendega mingisugusel kirikukontserdil kaasas. Lauern ja Svenja esinesid, me Astridiga vaatasime. Astrid ja Svenja on Laureni kaksikutest hostõed. Ei olnudki nii jube kui ma arvasin, laulsime ja vaatasime mingisugust tumm-näidendit ja üsna vahva oli. Aga ega see ei tähenda, et ma kuskiltotsast Jeesust enda juures tundsin. Kirik oli külm, kui hundilaut ja ma mõtlesin koguaeg, et kus kuradi kohas Jeesus nüüd oma püha soojusega on??
Homseks on vaja inglise keeles raamat läbi lugeda ja saksa keeles jäi ka ma-ei-tea-mitu peatükki lugeda, aga olen laisk ja ei viitsi, lähen magama parem.

Gute Nacht meine liebe Freunde ;*

2009-10-29T21:28:00.000+01:00

Täna oli siis see tore päev, kus meid õnnistati 4 tunni võrkpalliga. Kõigepealt sain toreda uudise, et alguses niiöelda soojaks jooksmiseks jookseme cooperit. Vägev! Kõik teame ju kuidas ma cooperit armastan. Siis surin natuke ja hakkaski pihta 2 tunnine harjutusteaeg. Ja lõpuks 45 mini mängisime ja siis venitasime ja tegime muid vägevaid asju. Nüüd olen läbi nagu läti raha ja lähen magama. Homme peale kooli Laureni ja kaksikute juurde ja siis on HALLOWEEEEEN

2009-10-27T19:56:00.001+01:00

Isssand ja kõige tähtsama asja unustasin ära. Eile vaatasime Ingaga siinset versiooni "Maamees otsib naist"-?(ja nüüd ei tea mis kääne siia eesti keeles lõppu peaks tulema). Jube kui naljakas ja hale ja piinlik ja midakõikeveel see ei ole :D naersime terve tund aega. Enamus maamehed said umbes 200 kirja naistelt ja siis oli kaks matsi, kes oma päevi peapidi lehmataguotsas surkides veedavad, ja said ainult kaks kirja. :D ja kuna kaks naist pidi valima, siis kahjuks ei jäänudki neile erilist valikuvõimalust ja nad said erilised tondid endale. Üks tädi oli peo lõpuks nii joogine, et kujutas ette, et on Beyonce ja vihtus tantsu nagu mustanahaline. SHAKE YA BOOTY SISTAA moodi. ja seal OLI mida väristada. nalja kuipalju. Üks 60 aastane päss valis koleda naise ja ütles ilusa kohta (ja need on täpsed sõnad!): "Sellist naist tahaks ju päev otsa vaadata ja katsuda ja imetleda, aga mina oma eas jõuan ainult pool tundi päevas hobust rautada" NO TULE TAEVAS APPI. Siis pidime naerukrampidesse ära surema ausalt. Ja nii palju idiootseid lauseid oli seal. Eestis oli see lihtsalt nõme, siin on see NII nõme, et naerukrampidesse suremine ei ole välistatud.

Kurat siin on jälle nii soojaks köetud, 27 kraadi. jubbeee

2009-10-27T15:27:00.000+01:00

Eile oli esimest korda saksa keel viiendikega. Kõigepealt otsisin klassi pool aastat sest see teises majas. Uks oli lukus, õnneks jäin sinna istuma ja inka raamatut lugema. 40 mintsa pärast jooksis kari lapsi sinna, käisid teatris. Kõigepealt oli jõhker pettumus et see sigalahe õps kellest mulle räägiti oli tegelt hoopis Herr Beckmann, mu endine poliitika õpetaja. Igavigavigav inimene. Tegelt polnudki nii hull. Põnnid olid muidugi eufoorias, õpetasin meie haldjakeelt ka neile. Tutvustasin ennast ja õpetaja küsis mitu aastat ma saksa keelt õpind olen, ma ütlesin kaks kuud ja ta tegi jälle suured silmad ja oli üllatunud :D egolaks. Eile rääkisid nad ülejäänud aja teatrist niiet ma midagi eriti ei õppinud. Täna lugesime raamatut. Mina pidin ka ette lugema. NII LAHEEEE, kõik plaksutasid :D ülikõvv. Homme jälle.
Reedel on kaksikute ja laureni juures filmiõhtu ja laupäeval Halloweeni pidu. Millagil tahame Hamburgi Kummituste Majja ka minna.

Kultuurne pühapäev ehk kuidas Aile maailmale ringi peale tegi

2009-10-25T20:26:00.000+01:00

Eile õhtul saatis mu lemmikmatemaatikaõpetaja mulle kirja, et paki asjad, homme sõidame Bremenhavenisse. Mõtlesin, et tegelt peaks järgmiseks kuuks raha hoidma, aga siis mõtlesin et sitta kah, ei viitsi kodus istuda koguaeg. Läksime mu mata õpetaja ja ta perega. Sõitsime sinna elukaua, aga mulle meeldis, sest sain jälle kiirteid nautida. Kõigepealt läksime Klimahaus`i. Maaaaailma ägedaim koht ausalt. Väljast nägi maja välja nagu kosmoselaev. Ühesõnaga mõned aastad tagasi mõtes üks mees nimega Alex, et tema tahab maailmale ringi peale teha. Just sirgjoonelise ringi alustades Saksamaast. Käis siis ära ja tagasitulles tahtis teistele ka neid emotsioone edasi anda ja ehitas Klimahausi. See on selline koht, kus istud rongi või paati ja käid kõikides nendes kohtades, kus temagi käis. Nii raske on seletada, aga see oli VÕIMAS. Igas ruumis on kohale iseloomulik loodus ja kliima ja kõik värgid. Esimene peatus oli Śveits. Seal sai lehmi lüpsta ja loodust nautida ja ühes ruumis oli Śveitsi mäed ja jää ja kargem õhk. Sealt läksime edasi Itaaliasse. Seneghe Sardiinias oli täpsem sihtkoht. Midagi väga teistmoodi seal ei olnud, natuke soojem oli ainult. Sealt edasi läksime Kanakisse Nigeeriasse. No tule taevas appi kui palav seal oli! Oma 40 kraadi kindlasti. Jalgupidi tallusime liivas, vaatasime nälgind neegrilapsi ja kuulasime erinevate hõimude muusikat. Seinad olid seal kõik n.ö virtuaalsed ja tekitasid 4D efekti, niiet oligi tunne nagu see neegrilaps hoiakski sult käest kinni. Järgmine paik oli Ikenge Kamerunis. Jälle ülipalav, palju liiva ja neegrilapsi. Seal oli ka mingi hõim, kes oma rituaale suitsu ja asjaga tegi. Et te teaksite, siis kuskil ei olnud tegelikult inimesi, kõik olid videoefektid, mis tundusid ülireaalsed. Järgmine koht oli mu lemmik - Königin-Maud-Lan ANTARKTIS. Saate aru, ma oleks justkui Antarktises käinud! Ma tean kõiki kohti nii hästi, sest loen nende nimesid siit broźüürilt hetkel. Aga Antarktis on saksa keeles niiet ma ei tea mis see täpselt eesti keeles on. Seal oli -40 kraadi, palju lund, jääd ja eskimuhütte. MEGALAHE OLI! Lemmikruum nende kõikide seast. Avastasin, et kui mul oleks sooja ja külma vahel valida, valiksin külma raudselt. Järgmine oli Satitoa Samoas. Kui ma õigesti mäletan, siis oli see vihmamets. Kindel ei ole. Igatahes vihmametsas oli 35 kraadi sooja ja ülihull niiskus. Mina olin seal ainult mõned minutid, sest hingata ei saanud. Ja järsku hüppas tarantel ka mulle pähe niiet panin jooksu sealt. Ja jooksin Alaskale. Ma olen alati arvanud, et Alaskal on 24/7 lumi ja jää, aga seal olid hoopis rohelised mäenõlvad, linnulaul ja lapsed, kes nägid natuke tai inimeste moodi välja. Täiega ilus oli seal. Järgmine koht oli taas Saksamaa, aga mitte Bremenhaven vaid Langeness. Midagi erilist seal ei olnud, Saksamaa nagu Saksamaa ikka. Ja siis koju Bremenhavenisse. Nii vägevat elamust pole ma igatahes elusees saanud veel. Ja nii väga pole oma digikat ka veel siin igatsenud. Oleks igas kohas tahtnud pilti teha, oleks saand öelda, et näe- siin vihun vneegrilapsega tantsu või lasen Antarktises lugu.
Peale seda läksime maailma modernseimasse loomaaeda. Nii vägev oli. Nägime väikseid polaarrebaseid, kes nägid välja nagu samojeedi kutsikad, palju jääkarusid ja merilõvisid ja muid elukaid. Merilõvid tegid trikke ka pärast, üsna lahe oli.
Ja siis läksime laevamuuseumisse. Kõigepealt jooksime väljas laevadel ringi, uurisime kajuteid ja mootoriruumi ja muid põnevaid mutreid ja vigureid seal. Taavile oleks meeldind raudselt. Ja siis läksime sisse. Ei olnudki nii igav kui ma ootasin. Sain teada, et kuna laevadel arsti ei olnud, siis pidi kapten selle töö enda peale võtma. Ja kui mõnel madrusel oli tormi käigus hüppeliiges paigast läinud, tuli jalg saega amputeerida. Ebaõnn eksole. Nägin väga masendavat videot vaalade püüdmisest ka. Hans rääkis, et ka tänapäeval tapetakse vaalu harpuunidega. Mu esimene mõte oli MISASJA? See on endiselt seaduslik?? haige igatahes.
Igastahes nii saigi päev läbi ja kõige vahvam on, et päeva kulu oli täpselt 0 krooni. :)

2009-10-23T16:38:00.000+02:00

Lõpuks ometi olen abiturient ja iga uus õpetaja on eelmisest 100 korda lahedam. Tunnid on huvitavamad ja inimesed vägevamad. Mu koordinaator koolis on ka mükkebro, ta on mu tunniplaani juba oma 100 korda muutnud, sest mul on nii palju soove. Lõpuks saan ka koolis võrku mängida, seda kahjuks küll ainult neljapäeval ja enne järgmist võrgu trenni. Aga õnneks ei pea siis tühja passima. Kurslehrer (seda sõna ei eksisteeri eesti keeles, midagi klassijuhataja sarnast, aga mul on kursused klassi asemel) on ka superluks, kutsus mind oma perega Berliini järgmine kuu. Ja siis sain veel teada, et me sõidame LÕUNASSE järgmine kuu ja mingil hetkel oleme päris Prantsusmaa piiri ääres ja hüppame Pariisist ka läbi. Vägev või mis? Kõik kiidavad ka mind igapäev, et pärast kahte ja poolt kuud õppimist ni itubli olen, hihi. Mata õps küsis täna midagi, ma vastasin ainult ja ja nein ja ta oli ka kohe, et wooooaah, du kannst sehr gut deutsch schon! :D Igastahes on kõik superluks ja elu on ilus jälle.

Tschüss,
A.

2009-10-19T23:09:00.000+02:00

Teil seal valitseb Savipäts? Meil on siin aga esimest korda ajaloos Jamaica koalitsioon. Schwarz-Grün-Gelb. Ehk siis must-roheline-kollane. Siinsetel parteidel on kõikidel oma värvid, päris kena vikerkaare saaks kokku. Aga egas ma siis poliitikast tahtnud rääkida. Tegelikult ma isegi ei mäleta millest ma rääkida tahtsin.
Esimene koolipäev üle pika aja oli hirmutav. Tunniplaani polnud, kooli jõudsime nagu ikka liiga hilja niiet esimese tunni veetsin rõõmsalt laureni ja keviniga raamatukogus. Ikka veel ei saanud tunniplaani niiet läksin oma vana hea 10nda klassi juurde. Täna sai isegi nalja natuke. Millegipärast on saksa keele õpetaja veendunud et ma oskan juba ülihästi kõike ja olen täiesti valmis tekste analüüsima ja muud siukest vahvat asja tegema. Pean talle kahjuks pettumuse valmistama. Religioonis rääkisime õpetajaga filmidest sest me jooksime üksteisele otsa kui ma kinos käisin. Ühesõnaga tänu minu soojadele soovitustele viib ta nüüd oma vanaisa Ugly Truthi vaatama. Loodan et see vanaisa naerukrampidesse ära ei sure.
Peale kooli sain lõpuks ometi poodi ja tunnen ennast jälle inimesena st et olen uhke hambapasta omanik. Sain Ingalt vahva smsi ka "Meid pole kodus kui sa koju jõuad, võid oma võtit kasutada et sisse saada". Olin just kassas ja hakkasin täiest kõrist naerma. Ma VÕIN võtit kasutada, aga ei pea - võin ka akna sisse lüüa ja sealt minna, kah võimalus. Pärast kaotasin veel 10 000 närvirakku niisama tõmblemise peale ja vaatasin Dawson`s Greek`i esimese hooaa viimased osad ära.
Kuigi eile öösel sain 3 tundi magada ei olnud üldse raske tõusta ja siiamaani pole tegelt und. Küllap magasin oma vajaliku unekoguse vaheajal ära.

Auf wiederhören,
A.

2009-10-19T01:56:00.000+02:00

Put on my blue suede shoes and I boarded the plane...

Kõigepealt tahaksin teid kõiki tänada üüratute annetuste eest, mida laekus mu kontole täpselt 0 krooni ulatuses. Aga kell on liiga palju, et tõsi olla niiet ei viitsi oma olematutele piltidele mõelda. Nelja tunni pärast pean üles tõusma ja kooli minema. Aga tänane õhtu on kuidagi nii mõnusaks kujunenud, et ei raatsigi kohe magama minna. Muidu sellist mitte-midagi-tegemise-päeva pole ma veel siin kohanud. Isegi koeraga ei käinud väljas, isa oli teadmata kadunud ja ema kudus päev otsa. Inga jooksis ringi mingi imeliku latekskindaga ja Cord passis arvutis nagu alati, kui ta kodus on. Mingi hetk läks Cord minema ja isa tuli koju ja kell oligi juba õhtu. Ei viitsinud seal all toas istuda, kus sooja oli 27 kraadi ja ikka uhati puid ahju. Mida need külmavaresed küll Eestis teeksid? Põgenesin oma mitte-nii-palavasse tuppa ja enda rõõmuks avastasin, et Dirty Dancing tuleb telekast. Kõige vägevam oli see, et see oli järjekordselt pealetõlkega. Nagu kõik filmid siin. Need herneajud ei kujuta ettegi, millest nad ilma jäävad! Eile vaatasime Ingaga poole ööni Dawson Greek`i. Ja isegi kui on valida kas vaadata originaalversiooni kas siis subtiitritega või ilma, valivad need tarkpead siin ikka saksa keelse versiooni. Minu õnneks vaatasime me inglise keelsete subtiitritega. Täna peale Dirty Dancing`ut vaatasin jälle Dawson Greek`i, seekord oma toas ja originaalversioonis. Ma ei oleks elusees uskunud et voodis pikaliolles, kael peaaegu kahekorra keeratuna, võib nii mugav olla. Ja siin olen ma siiani, kell on praegu 2 meil siin. Avastasin veel põnevaid blogisid maailmavallutajatest ja millegipärast on "Walking in Memphis" viimased tund aega repeadi peal olnud. Aken on lahti ja külm on, aga kinni ka panna ei viitsi, lihtsam on kolmas tekk peale võtta. Ei, teine tegelt sest esimese muutsin ma osavalt padjaks. Ilusat, mõnesmõttes järjekordselt esimest koolipäeva mulle!

2009-10-12T21:59:00.001+02:00

Ma olen oma digikaga üritanud igasuguseid asju teha, no ei lähe kohe mitte tööle enam. Kes veel ei tea, siis see sai Wuppertalis märjaks. Ja nüüd elan ilma piltideta. Ja ma tahaks teile kõigile siinseid talumehi ja lehmi-lambaid näidata. Niiet avatud on annetuskonto, kuhu võite mu varajased jõulukingitused teele panna.

10010471992015 - SEB.

Aitäh, head aega.

2009-10-11T18:36:00.000+02:00

Sünnipäevad on igalpool ühesugused. Emad peksavad potte-panne ja paanitsevad ilma asjata, isad üritavad vaikselt ära hajuda ja lapsed pannakse orjama. Ehk siis hostemal oli sünnipäev. Päev läbi istus pliidi ääres ja vaaritas. Ulme kui palju toitu oli. Ja külalisi oli kuskil 30. Vanaema tegi veel tuju heaks siin. Andis meile Ingaga mõlemale 30 eurot shoppamisraha. Õhtul sõitsime Larsi ja Meikega Lüneburgi. Nemad läksid magama, meie Ingaga vaatasime filmi. Õigemini mina vaatasin, Inks jäi 10 minutit pärast algust magama. Reedel oli maaailma parim sügisilm. Jah, isegi palav suvepäev ei ületa seda. Väljas oli jahe, aga päike paistis ja niii mõnna oli. Ja Larsil ja Meikel on maailmaarmsaim maja, mille üks sein on üleni akendest ja nii valge ja mõnus oli hommikul. Sõime ja läksime Meike ja Ingaga linna. Käisime vanalinnas ringi. Täiesti teistsugune kui nt Tallinna vanalinn. Tallinnas on igal nurgal mõttetud söögikohad, siin on nende asemel poed. Niiet shoppasime mõnuga. Tegelt mina ei ostnud midagi eriti, ühe pluusi vist ainult. Käisime veel kohvikus kus Lars ja Meike esimest korda käisid. Õhtul vaatasime filmi jälle.
Laupäeval tulid Meike ja Larsi sõbrad ka sinna ja hakkasid mingeid juhtmeid paigaldama. Me Ingaga läksime ujuma. Mõnusa 4 tunni pileti ostsime, veits vale otsus oli. Pold teha seal midagi nii kaua niiet istusime umbes 3 tundi mullivannis. Ei tegelt oli mõnus, läheks uuesti. Seal mullivannis oli ainult mingi rõve karvane türklane. Koguaeg toppis oma jalgu igalepoole ja rääkis kui külm tal on. Ma mõtlesin enda ette et mida sa ootad meilt? Tahad et me sind soojendaks või mis? Leidsime veel mullikast raha ja läksime sööma selle eest. Õhtul tegime kvaliteethuumorit veel kõigiga ja vaatsime maailma halvimat filmi. Kui peaksite kuskil kuulma filmist "Manta der Film", siis jookske ruttu.
Kuna Matze ja Silke jäid ööseks, siis me pidime Ingaga ühes voodis magama. Kordamööda peksime üksteist aga ellu jäime. Täna tegid nad Larsiga aias tööd ja meie Meikega koristasime sees. Tegime veel pitsat ja tulimegi koju. Ma ei tahtnud üldse, olekski sinna tahtnud jääda heameelega.

Muidu seitsmest lapsest seitsmes on ka haiglas, mingi kopsuteema. Seitsmest lapsest esimene on ka haiglas, ei tea miks. Meike vanaema on ka haiglas. Nimelt ta otsustas ühel ilusal päeval enam mitte rääkida. Aga üldiselt läheb kõik hästi. Imekombel pole mina veel pidanud ei haiglat ega traumapunkti külastama, uhke kohe.

2009-10-07T19:20:00.000+02:00

Praegu esineb Razorlight Wuppertalis ja mina pean seda telekast vahtima! No kurat, ei võinud siis kaks kuud varem esineda??

Muidu 7 lapse isa on haiglas. Ja on haiglas oleku ajal 3 südameatakki saanud. Saage veel 7 last ma ütlen

2009-10-05T23:47:00.000+02:00

Uskumatult vahva päev oli. Hommikul käisime Ingaga koeraga arsti juures. Imelik koer on, liputab saba ja uriseb ühel ajal. Pärast küürisime maja igast nurgast (loe: mina tegin tolmuimejaga 5 meetrise koridori ja inga pesi vannitoa kraanikausi) ja siis läksin Jiska ja Rain`i juurde. Jiska on Tai tüdruku (Rain, eesti keeli vihm) vahetusõde ja oli ise ka paar aastat tagasi Tais. Lauren oma hostõdedega oli ka seal ja Kevin. Niii palju nalja sai. Ja jube palju süüa jälle. Koguaeg sõime. Ja siis kui juba väga paha hakkas otsustasid kõik mäkki minna. Sõime siis veel ja siis oli juba üliüli paha. Ja siis otsustasime veel jätsi süüa :) Vaatasime filme ja mängisime lahedaid mänge ja olime niisama lahedad. Vaatasime filme nagu "Over the Hedge" (äärmiselt naljakas), "7 Zwerge" (saksa film, mis mõnitab seitset pöialpoissi ja lumivalgekest - jällegi väga naljakas) ja "Honey", mis on ikka väga väga hea film mu meelest. Päeval mõtlesin tuhat asja välja mida siia kirjutada aga nüüd on need mu peast sama kaugel kui kariibi meri. Nii kahju et Lauren ja Astrid ja Svenja nüüd Baierimaale sõidavad. Tegelikult olen ma sitaks kade, tahan ka lõunasse minna!
Käisin just maailmaparimas vannis. Muss oli põhjas ja hea oli olla. Välja tulles mõtlesin et täna on kõik eriti vara magama läinud. Tulin oma tuppa ja vaatasin et kell on 00.00 o_O Ma olin KAKS tundi vannis??!!?? ulme.

Ja ilusat sügisvaheaega mulle jällegi :):)

Hallo Ferien!

2009-10-04T15:29:00.000+02:00

Eile käisime Larsi sünnipäeval Lüneburgis. Mina ja Inks sõitsime Bjönri, Melanie ja väikse põnnniga. Melanil läks nii kaua aega enda valmis sättimisele et ma pidin tund aega kuulama jutte uutest traktoritest ja viljalõikusmasinatest ja puusortidest ja sellest kuidas Björn tahaks praegu hoopis aiandusmessil olla. No tule taevas appi. Inga mängis Lennartiga niikaua. Ta pani ta kiige moodi asja sisse toas ja siis ta ei saanud teda enam välja sealt. Mul oli nii naljakas. Lõpuks saime minema hakata. Ütleme nii, et ma olekski võinud sõitma jääda. Ma sain uue kiirusrekordi - 260. Pole kunagi nii kiiresti veel sõitnud. Väljas oli meeletult tuuline ja oli näha kui raske Björnil tegelt autot teel hoida oli. Aga mul oli suu kõrvuni koguaeg. Kahjuks sellise tempo juures jõudsime kiiresti kohale :( Vahemaa on kuskil 90 kilti, hostisa sõitis jalgrattaga. Kihutasime mööda tast ja itsitasime pihku :D Ülihull ilm oli ju. Meil on siin ka sügis nüüd. Ülinunnu maja on neil Meikega. Väike aga nunnu. Veetsime seal kvaliteetaega Ingaga maasikalikööri saatel ja vaatasime kuidas teised järjest rohkem purju jäid :D Lõpuks sõitsime Ana, Timi ja Cordiga koju. Väga piinarikas sõit oli. Padukat sadas ja Ana sõitis terve tee umbes 120-ga -.- ja Timil on nii väike auto ja me pidime kolmekesi taga istuma. Mu jalg läks kaks korda krampi ja õlg on siiamaani paigast. Vanemad jäid sinna ööseks. Isa tuli koju meeletu peavaluga, ratas auto katusel :D Kuigi ta plaanis ka tagasi sõita. nojah, Jägermeistril olid vist teised plaanid :D

Homme lähen loodetavasti Clara juurde, kus on 12-ndike kursparty. Neljapäeval on hostema sünnipäev ja õhtul Larsi ja Meikega Lüneburgi.

Kas ma mainisin et mul on KAKS NÄDALAT VAHEAEGAAAA?

palun ärge sööge nii palju!

2009-09-27T19:24:00.000+02:00

Käisime täna Wildparkis. Tallinna loomaaed tundub ikka eriti sadistlik selle kõrval. Siin ei olnud MITTE ÜKSI loom 5*5 ruutmeetrises puuris, tegelikult ei olnud siin ükski loom üldse puuris. Kõikide jaoks olid sama suured alad, kui meil mingite laamade või ma-ei-tea-mis-elukate jaoks kes seal suurel platsil elavad. Siin võid rõõmsalt aeda sisse jalutada ja kitsi ja hirvi ja muid elukaid paitada. Ma katsusin karu! Päris ehtsat pruuni karu. Karude aed oli ainuke, kus koguaeg talitajad sees olid. Mulle seletati, et see on igaks juhuks kui karu kedagi nahka peaks panema. Ja ainuke aed kuhu sisse ei saanud minna, oli huntide oma. Kõiki muid jakke ja piisoneid ja pühvleid ja värke võis katsuda. Lars (h-vend) küsis koguaeg, et kas neid elukaid on eestis, kas neid siin on, või neid hoopis. Ja ta oli ülimalt pettunud kui ma ja koguaeg ütlesin. Aga ta on ikka nii lahe. Suured vennad on ikka vinged.
Just tulime Bo sünnipäevalt. Jah, kahest tähest koosnev nimi on siin riigis täiesti aktsepteeritav. Sõime kõhud jälle nii punni et süda on paha. Ja mind üritatakse ikka jätkuvalt alkohoolikuks muuta. Täna oli ainult minu pärast pudel viina ostetud, sest eestlased joovad ju ainult puhast viina eksole. Nende kurvastuseks ütlesin viisakalt ära, niiet nüüd arvavad kõik et ma ei tarbi elus alkoholi. Ja ega ma ju ei tarbigi :)
Ma tahaks niiii väga vaheajaks Larsi ja Meike juurde sõita ja Beritiga kokku saada! :( Emme, see oli vihje, et mu pangakonto vajaks täiendust :(

2009-09-26T10:25:00.000+02:00

Alustame siis sellega, et esmaspäeval oli meeeletult raske tõusta. Aga suutsin end üles ajada ja läksin rõõmsalt kooli ja avastasin, et kaks essat tundi ei toimu. Huvitav kas olin vihane või jaaa. Ma oleks peaaegu kaks tundi veel saanud magada. -.- Koolis avastasime Italaga, et peale meie on seal veel 4 võp-i. Kõik tahtsid meiega pilti teha ja nüüd on see suur pilt kooli seinal ja ajalehte pidi ka vist minema. Ma saan kuuulsaks! Peale kooli sõitsime Bremenisse shoppamaaaa. Rahakotile oli see äärmiselt valus, sest hinnad siin on ikka ulmelised. Kes rääkis, et siin odavam on??? Inga jaoks oli muidugi tavaline poodides 200 euroseid oste teha, sest emme-issi maksid ju :) See pood oli seal nii suur, et ma tundsin ennast jälle nagu tsivilisatsioonis! Mitte ühtegi lehma ega maisipõldu kuskil. Oeh, ei minust ikka maa inimest ei saa. (Hüüru ei lähe arvesse, sest sealt on võimalik 10 minutiga pealinna saada) Õnneks viis Bremenisse kiirtee, niiet suht ruttu jõudsime kohale. Ma olen siin kiirusega juba nii ära harjunud. H-ema sõitis peaaegu terve tee 220-ga ja lõpus 90-ga. Ja kui ta 90-ga sõitis, oli mul ausalt tunne, et me seisame vist kuskil foori taga. Selle pärast nii paljud inimesed kiirusepiiranguteta kiirteedel surma on saanud.
Teisipäeval oli projekttag. Keine ahnung mis see on, sest terve klass istus ja pani tühja terve päeva. Ühtegi tundi ega õpetajat polnud. Mõtlesime Ingaga mu uue tunniplaani välja, mis nüüd dire juures kinnitust ootab. Väga vahva igatahes kui igaüks ise oma tunniplaani valida saab. Mis te arvate mitu füüsikat või keemiat ma võtsin? :D Null. Aga ega ma neist puudust tundma ei hakka.
Kolmapäeval sõitis klass Hamburgi, mina jäin siia. Terve päeva jooksul oli ainult üks tund - religioon. Vägev. Jätkus eilne tühja panemine. Käisime Itala, Laureni (võp USA-st) ja Svenjaga (üks Laureni vahetusõdedest) linna peal hängimas. Siin on ikka metsikult palju asju võimalik teha. Linn koosneb ju lausa kahest tänavast! Võimas. Koolis ütles üks õpetaja mulle "Du kannst nicht aus Estland kommen, du hast schwarze haare, alle Leute in Estland hat blonde haare!" emm...OK :D ühesõnaga ma ei saa Eestist tulla, sest mul on mustad juuksed ja kõikidel eestis on blondid juuksed :D Loomulikult. Ja ma sain ühe vahva asja kolmapäeval teada. Kuna ma lähen siin 12-ndasse klassi, oleks mul võimalik ABI (koosneb hunnikutest eksamitest) kaasa teha ja siin gümnaasium lõpetada. Selle diplomiga saaksin ma saksa ülikoolidesse sisse, aga arvatavasti eesti omadesse mitte :D Aga iseenesest on vahva et ma saaks siin gümnaasiumi lõpetada, selle asemel et eestis veel kaks aastat käia.
Neljapäeval ei olnud ÜHTEGI tundi, klass oli Hyde Parkis. Ma pidin Itala tundides olema, aga oh üllatust - tal polnud ka ühtegi tundi. Käisime siis linnas jälle ja spordiklubis, sest Itala tahab minna. Ma tahaks ka kui see nii kirves poleks. Aaa, neljapäev algas sellega, et ma magasin sisse. Pidime 7.20 välja minema, ma ärkasin 7.11. Ja ikka olin esimesena valmis ja pidin teiste järgi ootama. Ja siis oli küll vahva avastada, et tunde pole. Õhtul oli mu onu ja onunaise pulma-aastapäev. Kõik ütlesid, et ülipidulik sündmus on. Ma panin siis oma valged püksid jalga ja läksin sinna ja vaatasin et kõik matsid on teksapükste ja tavaliste riietega. -.- Ma oleks pidanud "Herzlichen Glückwunsch"-i hääldamist harjutama, sest seal tuli ainult üks sssśśzzźźź välja :D piinlik.
Eile avastasin, et mu võrgu treener on üks muhedamaid inimesi siin! Ta on niiinii äge. Kahju, et ta mu klassijuhataja enam pole :( Mul on tegelt kahju 10-ndast ära minna, sest mul on nii lahedad õpetajad seal kõik. Eile käisime õhtul Bowlingus YFU-ga. Kuna YFU korraldas, siis ma eeldasin, et nemad maksavad ka, aga võta näpust. Ise pidime maksma. Mulle ei meeldinud eile nii palju kui eelmine kord Wuppertalis. Pallid ei veerenud ja seal oli niii suur kisa ja nii palju inimesi ja vähe ruumi. Ma avastasin et maailm on nii väike ikka. Seal oli üks tüdruk, kes käis paar aastat tagasi eestis võpina. Elas Raplas. Ja tema tädi juures Bordesholmis elab praegu Merili! Millegi pärast me taga palju ei rääkinud. Keeruline oli eesti keeles rääkida, ma pidin mõtlema koguaeg mida ma ütlen. Ja ma avastasin et saksa keel keerab mu inglise keele metsa. Niiet aasta lõpuks ei oska ma ühtegi keelt enam.

Tahaks veel ära mainida sakslaste segamisoskuse. Nad segavad kõike kõigega. Igasuguste puuviljade mahlu gaasilise veega, õlut veega, veini veega, kirsi ja banaani mahla, shampust ja apelsini mahla, colat fantaga ja tegelikult segavad nad absoluutselt kõike.

Varsti on meil siin kaks nädalat vaheaega, mis minu jaoks tähendab kahte väga igavat nädalat ilma võrgu ja koolita :( vb sõidan Lüneburgi Larsi ja Meike juurde ja sealt Hamburgi ja siis saame Beriti ja Mariega keelelaagrist kokku :):)

Tschüssssss

2009-09-20T11:35:00.000+02:00

Koos tulede, vilede, välgu ja pauguga saadan ma nüüd siit teele maailma parimad õnnesoovid Martinile ja onu Lempsile :)!
Martin, Gratulerer og hoia kõvv! Sa ei kujuta ette kui uhke ma praegu enda üle olen, et ma ära ei unustanud :):)
Ja Lemps, Alles Gute zum Geburtstag!! :)
Oma paha tuju saatsin kaarega Baierimaale niiet kõik on korras nagu Norras! (Nägid Martin? See oli järjekordne tervitus sulle)
Eile oli meil siin külapidu, mida iga aasta korraldatakse. Mehed riietavad end Robin Hoodideks, taovad trummi, puhuvad pasunat ja joovad 3 korda rohkem õlut kui tavaliselt. Ehk siis hoiavad suud lihtsalt vaadi kraani all, pole mõtet ju vahepeal liikudagi. Naised ohhetavad ja ahhetavad kõrval ning eputavad oma lastega. Lennartil tuli näiteks üleeile esimene hammas ja terve Niedersachsen teab sellest juba arvatavasti. Ja mida teevad noored alates 16-ndast eluaastast? Istuvad rõõmsalt traktori taga olevasse kasti ja panevad metsapoole ajama. Kast on loomulikult ära kaunistatud igasuguste maisiokste ja muu juraga. Kastis olid pingid ka, ega siis tsikid oma valgete, ilmselgelt liiga minide, seelikutega mustal põrandal istuda saa. Ja põhirõhk on muidugi alkoholil. Õlu, vein, igasugused liköörid ja kodukootud rumm. Ja terve tee karjutakse ja lauldakse ja ollakse muidu lahedad. Elamus missugune igatahes.
Peale traktorisõitu suutsin probleemi tekitada, sest läksin päise päeva ajal, kell 6 täpsemalt, kilomeeter kodust eemale ja ei öelnud kellelegi. Oh mind. Tegelt ma mõtlesin, et me lähme korraks ainult, sest me pidime teisele ringile minema traktoriga. Nad lähevad iga aasta mäkki sellega, aga see aasta oli juht mingi jänespüks ja kartis suurel teel sõita. Aga korraks-ist sai natuke rohkem korraks ja kell 8 helistas Inga, et appiappi emal on paanika, kus sa oled?? Jooksin siis kartuses, et mind Eestisse pagendatakse, ülihelikiirusel koju ja tuli välja et "väga vihane ema" tähendab seda, et ta ütles, et järgmine kord ütle palun kus sa lähed. Nojah. Õhtu jooksul sai palju tantsu ja tralli. Nägin kuidas õiged saksa matsid puntratantsu teevad :D Magama jõudsin kuskil poole nelja paiku.

Täna olin üle viie aasta jälle rulluiskudel. Oh issand, mina ja rullikad ei käi vist kokku ikka. Jää peal võin ma kinnisilmi ka uisutada, aga asfaldil.. sitaks raskem on. Ma olin nagu mingi hale maeiteamisasi. :D eriti häbi oli sest autod sõitsid mööda koguaeg. Ja seal oli kerge kallak ja siis ma sõitsin alla sealt ja ossa raisk mis hoog mul sisse tuli! Ja ma ei osanud pidurdada ja mis te arvate kas ees oli ristmik või jaa :D:D haarasin siis ühest postist kinni ja olin nagu hälv seal :D mingi traktorivend sõitis mööda ja vahtis punnis silmadega :D appi kui piinlik. Kukkusin ka muide korra. Aga õnneks murul. Rohkem ei taha igatahes :D

Homme lähme Bremenisse shoppamaaaa, juhheiii. Homme pean direktoriga ka paar mehesõna vahetama, sest ma tahan klassi muuta. Ja mingi päev lähme bowlingusse. Loodan et see ei lõpe nii nagu eelmine bowling Wuppertalis :D Tervitused Juhole, Beritile ja Julianile, olgugi et te eesti keelt ei mõista.

Ja avastain just, et mu h-isa ja -vend on ülivinged mootorraturhiired ja meil seisavad garaaźis maailma ilusaimad Ducati ja BMW. Ohhhhhhh

Ja soojaks on ka jälle läinud. Eile ja täna pea 30 kraadi. Tundub et sügis ei hakka ikkagi veel tulema :)

2009-09-17T20:54:00.000+02:00

Ma olen nii kurikurikuri praegu. Esiteks jääb homne shoping ära. Okei, mis siis ikka. Ma olen juba harjunud, et plaanid koguaeg ära jäetakse, parem on neid üldse mitte teha. Ja just teatas Inga mulle rõõmsalt, et järgmine neljapäev on onu ja ta naise 20-nes pulma-aastapäev. Ja teate mida see minu jaoks tähendab? See tähendab seda, et no volleyball! Ma elan ainult neljapäevade nimel, õigemini neljapäeva õhtute nimel. Mu treener on ka mu klassijuhataja ja ta vihkab, kui keegi trennist puudub. Tänu temale ei pea ma ikkagi maksma ja ma lubasin talle, et ma ei puudu kunagi. Niipalju siis sellest. :( ggggrrrrhhhhh. See on niigi ainult kord nädalas, millest on mul vägaväga kahju. Ja nüüd ei saa ma sedagi. Bljääd.

Kes siis kelle maha lasi? Hommikul jalutasin rõõmsalt klassi, nägu nalja täis. Vaatasin, et kõik on maailma tõsisemate nägudega. Mõtlesin et ok, ju siis põevad ikka oma mate töö pärast. Ma tegin päev otsa nalju ja naersin üksinda, sest kõik olid täiesti masendavas tujus. Lõpuks sain teada, et meie klassiõe vanaisa lasti maha eile. Ja mitte lihtsalt vanaisa, vaid ta oli superlahe vana olnud. Naabril käis ühel hetkel mingi klõks peast läbi, võttis püssi ja läks lasi ta maha. Seejärel jooksis mööda küla püss õlul ringi ja paugutas taevasse ning sõimas tervet maailma. Siis käis järgmine klõks läbi ja kutt lasi enda ka maha. Oh õudust eksole. Me elame suhteliselt lähedal neile, vedas et ta meie perest kedagi maha lasta ei tahtnud.

Kuna kõigil oli kohutavalt palju teha täna pärastlõunal ja kiirekiire, siis läksin võrku rattaga. 12 kilti ja seejärel 2 tundi hüplemist. Vinku. Peale trenni helistas Inga, et nad korjavad mu peale, sest väljas on pime. Halloo, ennem ei teadnud et pimedaks läheb? Tegelt oleks ma vägaväga tahtnud tagasi ka sõita.

Ja teate mis veel vägev on? Ma ei saa YFU sügisvärgile minna, sest mu armas pere tahab just sellel päeval metsloomade parki minna koos tuhande väikse lapsega. Parim.

Aga muidu on elu ikka lill :)

2009-09-17T14:44:00.001+02:00

Igati normaalne on, et üks naaber otsustab ühel ilusal päeval teise naabri maha lasta, natuke püssiga mööda küla joosta ja siis takkapihta endale ka otsa peale teha. Hea meelega muljetaks pikemalt, aga pean Lennartile järgi minema (?!?!? mina ja väiksed lapsed? ma ikka ületan end jätkuvalt).

2009-09-14T18:25:00.000+02:00

Unustasin ära, et ma harisin ennast kultuurselt ükspäev. Nimelt käisin kinos. MIngi Wicki-nimeline film oli. Final Destination 4 jäi ära, sest see on alates 18-st, vaatasin et Eestis on alates 14-st. Vägeeeev. Film iseenesest ei kannata kriitikat, vb on asi selles, et see on läbi ja lõhki saksa film, ei tea. Rääkis viikingitest ja sellistest asjadest. Parim osa oli see, et ma sain alles siis aru et peategelane on poiss, kui film lõppes.

2009-09-14T15:53:00.000+02:00

Ei ole midagi paremat kui laupäeva hommikul kell 7 üles tõusta ja kõrvitsaid korjama minna. Samas vb pühapäevane 7.30 tõusmine ja kirikusse minemine ületavad ka kõrvitsad. Käisime ristimisel. Kaks väikest kaksikut. Siimaani ei tea ma kelle lapsed need olid. Aga minu õnneks on mu h-isa sama kirikutevastane kui ma. Nii me siis istusimegi seal kahekesi ja nihelesime kordamööda et aeg kiiremini läheks. Pärast läksime restosse kõigi nende miljoni inimesega. Ma hakkasin mõtlema, millal ma viimati restos käisin. Ja tegelt ei tulnudki meelde, ei tea kas ma olengi kunagi ÕIGES restoranis käinud. Ühesõnaga toidukorrad vaheldusid ja vaheldusid ja kui ma oma 3 roaga lõpetanud olin, mõtlesin et lähen vetsu ja ropsin pooleks end sest magustoit oli veel ees. Ja äärmiselt ebaviisakas oleks olnud söömata jätta. Peale restorani läksime kaksikute juurde koju, et veel natuke süüa :) Laual oli 12 erinevat kooki-torti ja muud sellist asja. Seal otsustasin aga ebaviisakas olla ja sõin ainult pool tükki ära. A muidu teate et seal peres on 7 last, saate aru, SEITSE! Kohutav. Ma pidin hulluks minema sest lisaks nendele seitsmele lapsele oli seal seitseteist väikest sugulast ka veel. Kui ma juba äärepealt magama jäin laua taha, tulime koju lõpuks. Oh seda õnne. Ja kuna Inks tuli pool päeva varem tagasi sest ta pidi õppima, oli tal kõht tühi ja ta tahtis süüa :D Ma jooksin magama. Kuigi kell oli vist 8 alles, aga ma ei oleks suutnud rohkem süüa :D

Koolis oli äärmiselt lõbus täna. Kuulsin jälle kuidas Itala (võp Brasiiliast) nädalavahetusel nosu nii umbe tõmbas, et kogemata Fallingbosteli asemel Hamburgi sõitis. Ja need kaks kohta on ikka väga kaugel üksteisest :D Aga kuna ta ingliskeel on sama hea kui minu Juudi keel, ei saanud ma kahjuks aru kuidas ta siis lõpuks koju Fallingbostelisse jõudis. Lemmik inglise keel oli ka täna, pidime raamatust 5 ptk-d läbi lugema ja neid etendama. Mina olin see kes luges neid asju et ta läks nüüd sinna ja tegi seda jne :D Tahaks veel mainida, et nende inglise keel on ikka jubejubejube. Ja mis kõige jubedam on, on see et kui nad näiteks ütlevad et eile lähen oma metsseaga ujuda, siis õpetaja ei tee teist nägugi. Pole ka ime, et nad muffigi ei oska.

Rääkides metssigadest.. käisin just koeraga jalutamas, avastasime (mina avastasin) uusi metsaradu. Järsku vaatasin kõrvale ja ohhoo, mida ma näen. Metssiga jalutab rõõmsalt mu kõrval. Meid lahutas ainult poole meetri kõrgune maailma kõige hädisem traataed. Ja ega see polnud mingi lihtne metssiga, kihvad olid sama pikad ja jämedad kui Aafrika elevantidel. Ei tea miks aga siis tuli kange tahtmine koju tulla. Teised teevad kõik puukoolis tööd, mind kaasa ei võetud :( ma pidin koera valvama jääma. Ma ei tea kas ma mainisin, aga isa pole mingi tavaline aednik, tal on oma puukool, mis on juba põlvest-põlve nende perekonnas olnud. Praegu nad majandavad seda mu h-vennaga kahekesi ja kunagi tulevikus peab väike Lennart seal tööle hakkama :D Suht nõme kui su elu juba siis otsustatud on, kui sa 6 kuune oled.

Ja ma sain teada et ma ei pea võrkpalli eest miljon eurot maksma kui ma võistlustel käia ei taha. Aga ma ei teagi nüüd. Ma ei tea kas me üldse lähme kunagi võistlustele, sest meil on segavõiskond ju. Ja kui mul on võimalus mitte maksta kui me nagunii võistlustele ei lähe, siis oleks ju targem vaest idaeurooplast mängida. aga vaatab seda asja.

Ja et te kõik ei peaks eraldi mu käest küsima, kas keel on juba selge, siis vastan kõigile korraga. NEIN!

Võrkpall on VÕRRATU!

2009-09-11T14:26:00.000+02:00

.. ja väga valulik! eile oli pidupäev ja saime trennis mängida ka. ma hakkasin palli vastu võtma ja viskasin end pikali sest see tuli nii madalalt. ja siis otsustas üks teine tüüp et tema tahab ka seda palli, mis oli ilmselgelt minu pall, vastu võtta. ja JALAGA. niisiis saidki tema tald ja minu nägu seal põrndal tuttavaks :) ma mõtlesin et nüüd on korras, sahtel tühi ka. aga õnneks lahkusin trennist siiski kõikide hammastega :)

Tugiisik on megasuperhüper lahe. alguses mõtlesin, et kuna ta on vanuses 100 ja natuke peale (40-50 tegelt), siis on ta vb mingi imelik, aga kus sa sellega. kahjuks tuli Itala (võp Brasiiliast) ka meiega kaasa. ja tal käis ainult üks viiiu-viiu koguaeg. küll ei sobinud see ja ei sobinud teine. talle ei meeldi Walsrode ja Saksamaa üldiselt ja igal võimalusel valetab ta YFU-le et läheb sõbra juurde ja sõidab nt Pariisi või Itaaliasse. iseenesest vahva kui võimalusi on. ja siis ta hakkas töinama, et ta Brasiilia vanemad sõidavad oktoobris USA-sse ja tema ei saa minna. ebaõnn eksole. ma mõtlesin et halloo tüdruk, sa oled poole aastaga terve euroopa läbi käinud ja ikka virised veel?!? ja kui ma vastasin ta küsimusele, kas ma Itaalias ja Hispaanias ja Prantsusmaal ja sajas kohas veel olen käinud eitavalt, vaatas ta mind sellise näoga, et issand jumal, kuidas sa elada suudad niimoodi?!? no tule taevas appi.

Ma lähen nüüd kinno saksakeelset multikat vaatama Final Destination 4-ja asemel vaatama :) oh joy!